Toomas Tamsar: Töövõimereform on hädavajalik, teeme ta ära!
Eesti loomulik tööpuudus oleks umbes 30 000 inimest, aga inimesi, kes võiksid ja saaksid töötada, on meil pea kaks korda rohkem
Kuulsas koomiksis kirus peategelane Asterix, nähes kerkivat Colosseumi, et need pagana roomlased rikuvad oma moodsate ehitistega kogu maastiku ära. Samasuguste meeleolude tõttu laseb ka Eesti ühiskond praegu mugavustsoonist muutusi sarjates allavett olulist ja põhimõttelist töövõimereformi, mis olemata küll täiuslik, on kindlasti suur samm õigele poole.
Töötav inimene on olnud eestimaalaste ainus kestlik ressurss, mis on meid stabiilselt teeninud meie ajaloo algusest. Kuid praegu oleme töökätega „punases”. Eesti n-ö loomulik tööpuudus oleks umbes 30 000 inimest, aga meil on inimesi, kes saaks ja võiks panustada, pea kaks korda rohkem. Meil on kümneid tuhandeid inimesi, kes saaks, suudaks ja sooviks panustada, näiteks eakad või puuetega inimesed, kuid kes vajaks selleks ühiskonna tuge. Tööjõuturu ühes servas on palju töökäsi ja -päid, kes saaks panustada, kuid praegu seda mingil põhjusel ei tee. Samal ajal vaevab Eesti tööandjaid kibe tööjõupuudus. Eesti ettevõtjail on tööd pakkuda, on pakkuda ka oskusi nõudvat ja hästi tasuvat tööd, aga töökäsi selle tegemiseks pole. Sündimus ja ränne teevad tööjõupuuduse juba lähiaastail veel rängemaks.
Lihtsaid lahendusi armastavad lärmakad marginaalid osutavad näpuga tööandjate poole: kui teie seda soovinuks, olnuks kõik puuetega inimesed rõõmsalt tööl. Ettevõtluse reaalsus on aga selline, et kui kahest ettevõtjast üks, see heasoovlikum, kannab üksi kõik puuetega inimeste töölevõtmisest lähtuvad lisakulud (sh nende mõnikord väiksema töövõime) ja teine, üdini ratsionaalne ettevõtja otsustab puuetega inimesi mitte palgata, on viimati nimetatu toode turul konkurentsivõimelisem.
Ettevõtja, kui tahes suure südamega inimene ta ka poleks, peab käituma ratsionaalselt. Puudega inimese tööle võtmiseks saab olla kolm motiivi: sotsiaalne vastutustunne, töötaja oskused ja ka ühiskonna toetus tema palkamisele. Vähemalt nii suur toetus, et puudega inimese palkamine poleks terve inimese tööle võtmisest oluliselt kulukam.
Iga töö, mis jääb tegemata, tähendab ühiskonnale saamata jäänud tulu. Iga inimene, kes õnnestub maksude tarbijate poolelt maksude maksjate hulka tuua, on ühiskonna võit. See kõik puudutab otseselt meie ühist elujärge. Kuidas saada tööturule tagasi igaüks, kes suudab ja soovib mingil määral panustada, pole isegi suure narratiivi peatükk, vaid lähiaastate väga otsene ja põletav küsimus.
Mõtteviisi muudatus
Töövõimereform keskendub kahele võtmeprobleemile: töökäte puudusele ja puuetega inimeste palkamise lihtsustamisele. See on oluline ja põhimõtteline ümberkorraldus, mille puhul polegi võimalik, et kõik läheb esimese korraga õigesti. Ka Eesti tööandjate keskliit suhtub mitmesse praeguse reformikava punkti kriitiliselt.
Seal on üksjagu, mida paremaks ning otstarbekamaks teha, eriti näiteks nn topelthindamise kulukas ja ebamugav süsteem. Me teame, et süsteem, kus tugiisikud vajaduse korral aitavad inimesel uue töökohaga kohaneda, peaks toimima paremini ja kliendikesksemalt. Me teame, et isegi viipekeele tõlke, keda näiteks kurt vajab kasvõi tööintervjuuks ja tööülesannete õppimiseks, peab tikutulega otsima. Kuid põhimõtteline reform on pikk teekond, kus peamegi lubama endale ka vigu, et neist käigu pealt õppida ja end parandada. Kui siht on õige ja vajalik, peame julgema minema hakata.
Olulisim muudatus, mida reform üritab ellu kutsuda, on mõtteviisi muudatus. Paljud puuetega inimesed on olnud kaua tööturult eemal, et mitte öelda ühiskonnast ära lõigatud. Ebamugav, kuid aus oleks kõigil tunnistada, et ettevõtted (nii juhid kui ka töötajad) ja puuetega inimesed ei tea üksteisest suurt midagi ning suhtuvad igaks juhuks üksteisesse ettevaatlikkusega, et mitte öelda hirmuga. Juhtumid, kus töötaja palub liikumispuudega kolleegi teise kabinetti paigutada „kuna ta liikudes väriseb”, pärinevad kahjuks päriselust. Tegelikult peavad – kui mitte muul põhjusel, siis elu enese sunnil – nii juhid, töötajad kui ka puuetega inimesed üksteisele otsa vaatama, hirmudest üle saama ja leidma võimaluse, kuidas koos edasi minna.
Tööandjate keskliidus teame, et see on võimalik. Seda kinnitavad mitme meie liikme, näiteks Selveri poeketi või kinnisvarahaldaja ISS Eesti kogemused.
Need ettevõtted on teadlikult andnud oma kollektiivis võimaluse ka puuetega inimestele. See on tähendanud väljakutseid (üks konkreetne näide: tööl võivad olla ju kaldteed ning ratastoolis töötamiseks vajalikud abivahendid, aga ratastoolis töötaja suurim probleem on hoopis kodust tööle ja tagasi saamine), kuid ettevõtted on mulle kinnitanud, et on vastu saanud kohusetundlikud ja äärmiselt lojaalsed töötajad. Kuid mõlemad on suured ettevõtted, reformiga toetaks ühiskond sellise praktika jõudmist palju rohkematesse, ka keskmise suurusega ettevõtetesse. Tõenäoliselt on selle kümnendi jooksul võimalik tuua sotsiaalsüsteemi palgalt tööturule umbes 15 000 inimest.
On ka nn mugavusreisijaid
Ma ütlen ka seda, mida valimisteks valmistuvad poliitikud öelda ei saa: meie töövõimetute hulgas on arvestatav hulk „mugavusreisijaid”. Kui väikeses omavalitsuses istub iga teine või kolmas tööealine n-ö grupi kukil, pole see märk mingist kohutavast epideemiast, vaid lahkest perearstist, kes võimaldab inimesele stabiilse sissetuleku ja vabastab ta töötukassa aktiivsusnõuete täitmisest ehk töö otsimisest. Jah, reform on mõeldud ka selliseid inimesi mugavus- tsoonist välja tõstma. Aga kui tööd pole?
Nõus, see on suur probleem ja absoluutselt kindlasti tuleb sellega tegeleda. Kuid mitte töövõimetuse ega perearstisüsteemi raames, olgugi et eri huvigrupid just seda praegu nõuavad. Ühe töövõimereformiga ei saa lahendada kõiki maailma probleeme.
Poliitilisi protsesse teades näen ka ohtu, et reform tehakse ära lubadusega „väiksemate probleemidega tegeleme järgmisena”, ent tegelikkuses need sujuvalt unustatakse. Iga väike probleem on kellegi jaoks väga oluline, eriti kui tegemist on puudega inimestega. Neid inimesi ei tohi üksi jätta.
Kahjuks oleme töövõimereformi kriitikat jälgides näinud, et enamik kriitikat – nii poliitikute kui ka huvigruppide oma – on tehtud taktikaliste punktivõitude nimel, kus tõesti ebatäiuslikust, kuid kindlasti suurest ja õigest reformist on maalitud inimvaenuliku monstrumi pilt. Me räägime siiski reformist, mis tegeleb Eesti ühiskonna ühe suurema tulevikuväljakutsega.
Sellist mõõtu ettevõtmiste puhul on lubamatu, et igaüks, kes mööda läheb, üritab jalaga virutada ja sellest valimiste-eelsel aastal poliitilisi punkte lõigata.
Eesti tööandjate keskliit kutsub huvi- ja survegruppe üles tasakaalukusele ja konstruktiivsusele. Peaksime ühiskonnana kokku leppima, et meile on ühiselt oluline tuua tööturule iga inimene, kes suudab ja soovib panustada. Iga inimene, kes õnnestub sotsiaalsüsteemi palgalt väärtuse loojate hulka tuua, on ühiskonna jaoks nii moraalne kui ka rahaline võit.
Puuetega inimeste tööturule tagasi aitamine on meile kõigile oluline, sest vastupidist ei suuda me endale pikas perspektiivis lubada. Olgem reformi puhul tähelepanelikud, tehkem asjalikku kriitikat, kus vaja, kuid leppigem kokku põhilises: hakkame õigele poole liikuma!
Visits: 19
