Puuetega inimeste ühingud

Järgmisest aastast muutub omavalitsustel lihtsamaks võimalike abivajavate peredeni jõudmine, paindlikumaks muutub raske ja sügava puudega lastele mõeldud tugiteenuste toetusfondi kasutamine ning selle aasta maist lihtsustub abivahendite kättesaamine. Riigikogus võeti 13. aprillil vastu sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, mille eesmärk on parandada ka erivajadusega laste perede olukorda. „Erivajadusega laste vanemad on rõhutanud vajadust, et nad ei peaks olema riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel info vahendajad, vaid riigi ja KOVi vahel toimuks automaatne andmete vahetamine ning seejärel saavad abivajavad pered tuge ilma, et nad seda ise igalt poolt küsima peaksid,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.    Sotsiaalkaitseministri sõnul sai 2021. aasta teenusedisaini protsessis ja töötubades, kuhu olid kaasatud ka erivajadusega laste vanemad, kinnitust et paljudel juhtudel on lapsele tugiteenuste pakkumine endiselt seotud puude raskusastmega, mitte lapse tegeliku abivajadusega. „Sageli jäid puudeta või keskmise puudega lapsed ilma tugiteenustest, mille osutamist riik läbi toetusfondi toetab ning selleks laiendasime seadust, et KOVi tugiteenuseid saaksid ka need lapsed, kellel on keskmine puue või kellele pole puuet tuvastatud, kuid vanematel on sellegipoolest suur hoolduskoormus ja lapsel abivajadus.“  Mis muutub erivajadusega laste ja nende perede jaoks? Jaanuarist 2023 jõustub lastekaitseseaduse muudatus, millega hakatakse edastama KOV töötajatele andmeid nende laste kohta, kellele on taotletud puude raskusastet. Uuest aastast käsitletakse last, kellele on taotletud puude raskusastet, abivajava lapsena ja automaatse andmevahetusega tekib KOV lastekaitsetöötajal õigus võimalikke abivajavaid peresid juba ennetavalt abistada. Pärast riigilt puude andmete saamist, tuleb KOVil hinnata perede võimalikku abivajadust ning pakkuda teenuseid ja tuge, mis aitavad ennetada abivajaduse süvenemist. KOV töötaja saab vajadusel pere suunata ja nõustada erinevate riigi teenuste ja toetuste saamisel. Järgmise aasta algusest muutub paindlikumaks ka raske ja sügava puudega laste sotsiaalteenuste pakkumiseks mõeldud KOVile eraldatava toetusfondi vahendite kasutamine. Seaduse jõustumisel võimaldatakse omavalitsusel toetust kasutada senise raske ja sügava puudega laste sihtrühma asemel kõigi suure hooldus- ja abivajadusega laste abistamiseks. Toetuse kasutamine muudetakse paindlikumaks, et paremini toetada abivajava lapse ja pere toimetulekut, ennetada abivajaduse süvenemist ja vähendada perede hoolduskoormust ka juhul, kui lapse puude otsus on lõppenud või pole korduvtaotlemisel enam puuet tuvastatud. 1. maist 2022 jõustus seadusemuudatus, millega viidi sotsiaalkaitseministri määrusesse selliste abivahendite loetelu, mis on seotud igapäevaelus toimetulekut toetavate abivahenditega, mida on inimesel vaja enne puude tuvastamist või töövõime hindamist, näiteks silmaprotees. Muudatus võimaldab vajadusel kiiremini täiendada määrust selliste abivahenditega, mis on vajalikud enne puude tuvastamist või töövõime hindamist. Edaspidi on võimalik kõiki ala- ja ülajäsemeproteese ning proteesihülsse saada SKA abivahendite loetelu alusel ning nende abivahendite saamise eelduseks ei ole enam puude raskusastme tuvastamine ega vähenenud töövõime, mis lihtsustab ala- ja ülajäsemeproteeside kättesaadavust neid vajavatele inimestele.  8. maist 2022 saavad 16-17aastased vähenenud töövõimega lapsed abivahendeid samasuguse riigi soodustusega (90%) nagu samas vanuses puude raskusastmega lapsed. Kuni 18-aastaste puude raskusastmega ja 16-17aastaste vähenenud töövõimega laste abivahendi saamise piirmäär seadis varem 16-17aastased vähenenud töövõimega lapsed võrreldes samas vanuses puude raskusastmega inimestega ebavõrdsesse olukorda. Erivajadusega laste tugisüsteemi reformi eesmärkidest ja teenusedisaini protsessist: https://www.sm.ee/et/erivajadusega-laste-tugisusteemi-reform-0 Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega seotud muudatused: https://www.sm.ee/et/sotsiaalhoolekande-seaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seaduse-eelnou Täpse ülevaate abivahendite hüvitamise tingimustest leiab sotsiaalkindlustusameti kodulehelt: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/abivahendi-vajajale#muudatused Pressiteade eesti viipekeeles

Sotsiaalministeeriumile eraldatakse lisaeelarvega kokku 192,8 miljonit eurot. Enamus lisarahast – ligi 150,9 miljonit eurot – on mõeldud sõjapõgenike majutamise ja esmase abistamisega seotud kuludeks. Eelnevale lisaks suunab riik toimetulekupiiri tõstmisse 28,6 miljonit eurot. Täiendav ressurss suunatakse: Majutuse tagamisse, sh nii ajutise majutuse korraldamiseks kui ka pikaajaliste majutuspindade leidmiseks ja korrastamiseks, ühekordseteks üürilepingu sõlmimisega seotud kuludeks üürileandjale Esmaseks abistamiseks toidu, esmatarbeesemete ja retseptiravimitega Psühhosotsiaalse toe (st psühholoogiline esmaabi, selged juhised ja info edaspidiseks, baasvajaduste katmine) ja vaimse tervise abi pakkumiseks Sõjas haavata saanud isikute raviks ja transpordiks Sõjapõgenikele sotsiaaltoetuste, - hüvitiste ja -teenuste tagamiseks samadel alustel teiste Eesti elanikega, sh nt peretoetused, puuetega inimeste toetused, rahvapension Sõjapõgenikele tööturutoetuste tagamiseks samadel alustel teiste Eesti elanikega Julgeoleku ja vastupanuvõime tugevdamisse küberturbevõimekuse tõstmiseks Toimetulekupiiri tõstmisesse seniselt 150 eurolt 200 eurole.   Lisaks suunatakse Eesti Haigekassa ravikindlustuse eelarvest 44,3 mln eurot vältimatu abi andmiseks, tervishoiuteenuste osutamiseks ja nakkushaiguste kontrolliks. Ravikindlustuse saamiseks kehtivad sõjapõgenikele samad põhimõtted, mis kõigile teistele Eesti elanikele. Eesti Töötukassa töötuskindlustuse eelarvest panustatakse 15 mln eurot sõjapõgenike abistamiseks tööle asumisel. Valitsus kiitis lisaeelarve ja sellega seotud seaduste eelnõud heaks 26. aprilli e-istungil, järgmisena asub eelarvet ja eelnõusid arutama Riigikogu. Pressiteade eesti viipekeeles

Valitsus kiitis 28.04 kabinetinõupidamisel heaks noortegarantii tugevdamise tegevuskava aastani 2027, mis laiendab abipakkumise võimalusi alla 30-aastastele mitteõppivatele ja -töötavatele noortele. Eelmisel aastal oli Eestis 15–29-aastaste noorte töötus 10,9% ning mitteõppivate ja -töötavate noorte osakaal 11,2%. Riik seab eesmärgiks teha noortele nelja kuu jooksul alates töötuks jäämist või haridustee katkemist töö-, praktika-, täienduskoolituse või õpipoisiõppe pakkumine. Tuge saavate noorte vanuserühma on uue tegevuskavaga laiendatud seniselt 25 eluaastalt 29 eluaastani. „Noored on tööturul üks haavatavamaid sihtrühmi. Viimased aastad on noorte olukorda COVID-19 pandeemiast põhjustatud tööturu muutuste ja distantsõppe tõttu veelgi raskendanud, mis võib viia selleni, et noor langeb välja nii tööturult kui ka haridusest,“ ütles tervise- ja tööminister Tanel Kiik. „Oluline on, et me tegeleme ühtaegu nii nende aitamisega, kes on juba tööst ja õppimisest kõrvale jäänud kui ka ennetame selliste murede tekkimist. Uues tegevuskavas oleme seetõttu pannud veelgi enam rõhku eri valdkondade koostööle ja ennetusele ning laiendanud vanuserühma, kellele riik abikäe ulatab.“ Haridus- ja Teadusminister Liina Kersna sõnul loob uus tegevuskava tööturult eemale jäänud noortele täiendavaid võimalusi eneseteostuseks ja uute teadmiste ning oskuste omandamiseks. “Soovime jätkata noorte-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna koostööd mitteõppivate ja mittetöötavate noorte toetamisel. Koostöös suudame paremini leida võimalikult varakult üles tuge vajavad noored, luua nendega usaldusliku kontakti ja toetada neid edasiste valikute tegemisel nii haridusse kui ka tööturule suundumisel,“ sõnas minister Kersna. Noortegarantii tegevusi viiakse ellu sotsiaalministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös. Tegevuskava koostamisel osalesid ka Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Haridus- ja Noorteamet, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, Tööinspektsioon, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon (ANDRAS), Siseministeerium, STEP-programm, Justiitsministeerium, Rajaleidjate võrgustik, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Tööandjate Keskliit ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Tegevusi rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi (ESF+), taaste ja vastupidavusrahastu vahenditest ning riigieelarvest.   TAUST Eestis on noortegarantii võimalusi rakendatud alates 2014. aastast. Näiteks on ellu kutsutud programmid Noorte Tugila ja Hoog Sisse, mille abil on jõutud üle 11 000 nooreni. Töötukassa meetme „Minu esimene töökoht“ abil on töökoha leidnud üle 4000 noore. Üheks noortegarantii tegevuskava osaks on olnud ka kohalike omavalitsuste ja riigi koostöös toimiv proaktiivne noortegarantii tugisüsteem. Omavalitsuste pöördumistega noorte poole on alates 2018. aastast tööturule või õppesse aidatud kolme aasta jooksul üle 2000 noore. 2021. aastal oli Eestis 15–29-aastaste noorte töötuse määr 10,9%, 2020. aastal 12,6% ja 2019. aastal 7,6%. Mitteõppivate ja -töötavate noorte määr on 2019. aasta 9,7%-lt tõusnud 11,3%-ni 2021. aastal. Noorte töötuse  ja mitteõppivate-mittetöötavate noorte kasvu põhjuseks võib pidada 2020. aastal alanud COVID-19 pandeemiat. Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on nimetatud määrad siiski madalamad. NEET-olukorras noorte seas on statistikaameti andmetel rohkem naisi, selle üheks põhjuseks laste eest hoolitsemine. Samal ajal tõusis COVIDi pandeemia algusest rohkem just NEET-olukorras olevate noorte meeste arv. Pressiteade eesti viipekeeles

Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastamisele ettepanekud muuta hooldekodu kohatasu rahastamist ja parandada hoolduskoormusega inimeste sotsiaalseid tagatisi, samuti töö ja pereelu ühitamise võimalusi. Muudatuste eesmärk on ära hoida ulatusliku hoolitsuskriisi teke ühiskonnas. Uue skeemi järgi suurendaks avalik sektor oluliselt hooldekodu teenuse rahastamist. Hooldekodude kohatasud jäävad Eestis vahemikku 500-1700 eurot. Kavas on laiendada nende hooldajate ringi, kelle eest omavalitsused maksavad sotsiaalmaksu ning vähendada tööandjate sotsiaalmaksu kohustust. Samuti on kavas laiendada täiendava lisapuhkuse ehk hoolduspuhkuse saajate sihtrühma ning tõsta hüvitatavat puhkusetasu. „Eesti riik panustab rahaliselt pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid. Samal ajal on inimeste oma panus hooldusteenuste eest maksmisel kümne aastaga kasvanud üle 200%. Sellise olukorra jätkumine viib meid suurde hoolitsuskriisi – inimese enda säästud ega ka lähedased ei suuda enam tagada väärikat hakkamasaamist, kui lähedase hooldusvajadus kasvab,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Ükski inimene ei peaks ka olema valiku ees, kas tasuda lapse huviringi või vanema hooldekodu eest või sootuks töötamisest loobuda ja pühenduda ainult lähedase hooldamisele.“ Hooldekodu teenuse rahastamiseks on kaalumisel kaks võimalikku lahendust: esimesel juhul tasuks hooldekodus elav inimene edaspidi enda majutuse ja toitlustuse eest ning avalik sektor (kohalik omavalitsus) hoolduskomponentide eest, teisel juhul kehtestatakse hooldekodus elava inimese omaosaluseks 85% tema igakuisest sissetulekust ning ülejäänud teenuse maksumuse katab avalik sektor. Millise lahenduse kasuks otsus tehakse, selgub pärast huvigruppidelt saadud tagasisidet.  2020. aastal oli teenusekoha hind keskmiselt 824 eurot kuus, teenuse maksimaalne hind ühes kuus oli 1793 eurot. Sageli on just kõrge omaosalus hooldekodus põhjuseks, miks püütakse ise peresiseselt hooldamisega toime tulla. Mittetöötamise tõttu jäävad inimesed ilma ka minimaalsetest sotsiaalsetest tagatistest ning elavad vaesuspiiril. Sotsiaalkaitseministri sõnul on muudatuste üks eesmärke soodustada nii puudega laste kui ka täisealiste inimeste hooldajate töötamist ja tagada neile paremad sotsiaalsed tagatised. „Töötamise soodustamine aitab säilitada hooldajate professionaalseid oskusi, nad on nii vaimselt kui majanduslikult toimetulevamad, sealhulgas kindlustavad endale tulevikus suurema pensioni,“ selgitas Riisalo. Hoolduspuhkuse saajate sihtrühma laiendamise ja hüvitatava puhkusetasu määra tõstmisega tagatakse suuremale hulgale omastehooldajatest võimalus kasutada hoolduse korraldamiseks lisapuhkust ja hoida ka töösuhet. Konkreetsed seadusemuudatused on plaanis viia valitsusse koos rahavajaduse taotlusega selle aasta sügisel. Kui nende oluliste muudatuste jaoks leiab valitsus riigieelarvelised vahendid, on hooldekodu teenuse uut rahastamise skeemi võimalik rakendada juba 2023. aasta teisel poolaastal. 13. aprillil võttis Riigikogu vastu sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele ja vabastavad lapselapsed vanavanemate ning vanavanemad täisealiste lapselaste ülalpidamiskohustusest. TAUST: 2020. aastal oli üldhooldusteenuse kogukulu ligi 90 miljonit eurot, millest inimesed maksid ligi 78% ehk 70 miljonit eurot. Hooldekodu eest tasumisel on inimeste omapanus kümne aasta (2010–2020) jooksul kasvanud ligi 228% ehk pea 50 miljoni euro võrra ja omavalitsuste panus 75% ehk 8,4 miljoni euro võrra. Ligi veerand täisealistest inimestest on seotud lähedase hooldamise või abistamisega. Kõige värskema, 2021. aastal valminud uuringu andmetel, hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti elanikest 22% ehk hinnanguliselt 220 000-255 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks kõige sagedamini on koduseks toimetulekuks abi vajav eakas lähedane. Eesti tööjõu-uuringu andmetel 2021. aastal ei töötanud ega otsinud tööd 27 200 inimest ehk 2500 meest ja 24 700 naist põhjusel, et nad hoolitsesid laste või teiste pereliikmete eest. Hoolduskoormuse tõttu mitteaktiivsetest inimestest ligikaudu 1000 oleksid soovinud tööle asuda. Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusega saab tutvuda Eelnõude infosüsteemis. Pressiteade eesti viipekeeles

Riigikogu võttis täna vastu sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele, sealhulgas lihtsustavad inimeste asjaajamist abi taotlemisel ning tagavad edaspidi puuetega inimestele kiiremini ja terviklikuma abi. „Praegu panustab Eesti riik rahaliselt pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid. Pikaajalise hooldamise kulu on paljudele peredele käinud üle jõu juba enne viimaste aastate erinevaid kriise ja praegune olukord näitab valusalt kätte, kui haavatav see valdkond on. Noore riigina oleme rahastusotsuseid lükanud tulevikku, kuid praegune olukord viib meid varsti hoolitsuskriisi,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Prognoosid näitavad, et kui riik pikaajalisele hooldusele lisarahastust ei leia, jõuame 2050ks aastaks olukorda, kus inimesed võivad jääda ilma piisavast hoolitsusest. See tähendab, et inimeste säästud ei taga neile väärikat hakkamasaamist.“ Eelnõus on kokku üle 70 muudatuse, mis kokkuvõtvalt kiirendavad abi kättesaadavust, aitavad lihtsustada asjaajamist ja loovad hoolekandes parema õigusselguse.  Eelnõuga on astutud esimesed olulised sammud pikaajalise hoolduse süsteemi korrastamise suunas – näiteks lapselapsed ei ole enam kohustatud oma vanavanemate hoolduskulusid tasuma, selgemini täpsustatakse põhimõtted, mille järgi tuleb pakkuda abi, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua oma kodus. Ehkki kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma inimesi aidata, täpsustab eelnõu, et edaspidi tuleb välja selgitada ka lähedast hooldava inimese toetusvajadus. Abivajaduse tuvastamisel tuleb korraldada vastava abi pakkumine, olgu abivajajaks hooldusvajaduse või hoolduskoormusega inimene. Mida varem on omastehooldaja toetatud, seda suurema tõenäosusega jätkab või alustab ta tööturul osalemist ning ennetatakse hooldaja vaimse tervise probleemide tekkimist ja abivajaja seisu langemist.   Olulise muudatusena parandatakse riigi ja kohalike omavalitsuste vahelist andmevahetust – omavalitsustele tekib parem ülevaade oma piirkonnas elavatest lastest, kellele on puude raskusastet taotletud ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud. Need andmed aitavad omavalitsustel senisest tõhusamalt märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara, pakkuda õigeaegset abi kiiremini ning seeläbi ennetada probleemide süvenemist. Veel olulisi muudatusi sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muutmise eelnõus: Laste heaolu suurendamiseks täpsustatakse eelnõus riigi ja KOVide ülesandeid seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisel, milleks on loodud lastemajad Eesti eri piirkondades. Riik tagab omavalitsustele iga-aastaselt lisavahendeid puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Eelnõuga muudetakse toetuse kasutamine paindlikumaks, et paremini toetada abivajava lapse toimetulekut, ennetada abivajaduse süvenemist ja vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetavate teenuste saamiseks ei pea pered enam tingimata lapsele puuet taotlema. Riigikohtu lahendi tulemusena täiendatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust (PISTS), selgitades, et lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele on kõrvalabi ja juhendamine abi osutamine ka inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime ravitoimingutega. Samuti lihtsustub puude raskusastme tuvastamine muutumatu või progresseeruva seisundiga vanaduspensioniealistel, võimaldades puude raskusastet tuvastada teatud juhtudel eluajaks. Eesmärgiga vähendada asjatut bürokraatiat vabastatakse inimesed toimetulekutoetuse taotlemisel selliste andmete esitamisest, mis riiklikes andmekogudes olemas on, näiteks kinnistusregistris. Lisaks peab eelnõu järgi omavalitsuse sotsiaaltöötajal senise mistahes kõrghariduse asemel olema erialane kõrgharidus või sotsiaaltöötaja kutsetunnistus, ta peab teadma oma töö teoreetilist tausta, tundma parimaid praktikaid ning omama eetilist väärtusbaasi. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ettevalmistus peab vastama nõudele hiljemalt 2026. aasta 1. juuliks. Muudatustega jätkatakse ka teenuste saamise õiguse lahti sidumist puude raskusastmest. Toetavate erihoolekandeteenuste saamine on olnud aastaid puudest lahti seotud ja ning seda tehakse  edaspidi ka ööpäevaringsete erihooldusteenuste puhul. Muudatuse tulemusel ei ole teenuse saamise eelduseks raske või sügav puude raskusaste, vaid hinnatud abi- ja toetusvajadus. Pressiteade eesti viipekeeles

Riigikogu võttis täna vastu sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele, sealhulgas lihtsustavad inimeste asjaajamist abi taotlemisel ning tagavad edaspidi puuetega inimestele kiiremini ja terviklikuma abi. „Praegu panustab Eesti riik rahaliselt pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid. Pikaajalise hooldamise kulu on paljudele peredele käinud üle jõu juba enne viimaste aastate erinevaid kriise ja praegune olukord näitab valusalt kätte, kui haavatav see valdkond on. Noore riigina oleme rahastusotsuseid lükanud tulevikku, kuid praegune olukord viib meid varsti hoolitsuskriisi,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Prognoosid näitavad, et kui riik pikaajalisele hooldusele lisarahastust ei leia, jõuame 2050ks aastaks olukorda, kus inimesed võivad jääda ilma piisavast hoolitsusest. See tähendab, et inimeste säästud ei taga neile väärikat hakkamasaamist.“ Eelnõus on kokku üle 70 muudatuse, mis kokkuvõtvalt kiirendavad abi kättesaadavust, aitavad lihtsustada asjaajamist ja loovad hoolekandes parema õigusselguse.  Eelnõuga on astutud esimesed olulised sammud pikaajalise hoolduse süsteemi korrastamise suunas – näiteks lapselapsed ei ole enam kohustatud oma vanavanemate hoolduskulusid tasuma, selgemini täpsustatakse põhimõtted, mille järgi tuleb pakkuda abi, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua oma kodus. Ehkki kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma inimesi aidata, täpsustab eelnõu, et edaspidi tuleb välja selgitada ka lähedast hooldava inimese toetusvajadus. Abivajaduse tuvastamisel tuleb korraldada vastava abi pakkumine, olgu abivajajaks hooldusvajaduse või hoolduskoormusega inimene. Mida varem on omastehooldaja toetatud, seda suurema tõenäosusega jätkab või alustab ta tööturul osalemist ning ennetatakse hooldaja vaimse tervise probleemide tekkimist ja abivajaja seisu langemist.   Olulise muudatusena parandatakse riigi ja kohalike omavalitsuste vahelist andmevahetust – omavalitsustele tekib parem ülevaade oma piirkonnas elavatest lastest, kellele on puude raskusastet taotletud ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud. Need andmed aitavad omavalitsustel senisest tõhusamalt märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara, pakkuda õigeaegset abi kiiremini ning seeläbi ennetada probleemide süvenemist. Veel olulisi muudatusi sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muutmise eelnõus: Laste heaolu suurendamiseks täpsustatakse eelnõus riigi ja KOVide ülesandeid seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisel, milleks on loodud lastemajad Eesti eri piirkondades. Riik tagab omavalitsustele iga-aastaselt lisavahendeid puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Eelnõuga muudetakse toetuse kasutamine paindlikumaks, et paremini toetada abivajava lapse toimetulekut, ennetada abivajaduse süvenemist ja vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetavate teenuste saamiseks ei pea pered enam tingimata lapsele puuet taotlema. Riigikohtu lahendi tulemusena täiendatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust (PISTS), selgitades, et lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele on kõrvalabi ja juhendamine abi osutamine ka inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime ravitoimingutega. Samuti lihtsustub puude raskusastme tuvastamine muutumatu või progresseeruva seisundiga vanaduspensioniealistel, võimaldades puude raskusastet tuvastada teatud juhtudel eluajaks. Eesmärgiga vähendada asjatut bürokraatiat vabastatakse inimesed toimetulekutoetuse taotlemisel selliste andmete esitamisest, mis riiklikes andmekogudes olemas on, näiteks kinnistusregistris. Lisaks peab eelnõu järgi omavalitsuse sotsiaaltöötajal senise mistahes kõrghariduse asemel olema erialane kõrgharidus või sotsiaaltöötaja kutsetunnistus, ta peab teadma oma töö teoreetilist tausta, tundma parimaid praktikaid ning omama eetilist väärtusbaasi. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ettevalmistus peab vastama nõudele hiljemalt 2026. aasta 1. juuliks. Muudatustega jätkatakse ka teenuste saamise õiguse lahti sidumist puude raskusastmest. Toetavate erihoolekandeteenuste saamine on olnud aastaid puudest lahti seotud ja ning seda tehakse  edaspidi ka ööpäevaringsete erihooldusteenuste puhul. Muudatuse tulemusel ei ole teenuse saamise eelduseks raske või sügav puude raskusaste, vaid hinnatud abi- ja toetusvajadus. Pressiteade eesti viipekeeles

Austatud Riigikogu liikmed! Ühe riigi kõige suuremaks varaks on tema inimesed. Kui poleks inimesi, poleks ka riiki. Kiires tempos muutuvas maailmas on oluline ajaga kaasas käia ning tagada, et meie inimesed oleksid hoitud ja õnnelikud. Kuigi Eesti ei kuulu Maailma Õnnearuande põhjal veel kümne kõige õnnelikuma riigi hulka, siis vaatamata sellele on viimaste aastate jooksul Eesti inimeste heaolu tõusnud. Sotsiaalministeerium töötab selle nimel, et tagada inimestele sotsiaalselt kindlustatud ja õnnelik elukeskkond. Sotsiaalministeeriumi tegevused jagunevad kolme erinevasse arengukavasse, mis toetavad „Eesti 2035“ tegevuskava elluviimist. Ministeerium panustab peamiselt kahte tulemusvaldkonda, milleks on heaolu ja tervis. Nendes valdkondades oleme endale püstitanud eesmärgid, mille poole igapäevaselt liigume, et Eesti inimesed oleksid arukad, tegusad ja enda tervist hoidvad ning saaksid kiirelt ja kvaliteetselt tuge, kui ilmnevad takistused või realiseeruvad riskid, millega inimene iseseisvalt toime ei tule. Strateegia „Eesti 2035“ on andnud Sotsiaalministeeriumile ja sotsiaalkaitseministrile 2021. aasta peamisteks ülesandeks tegeleda süvitsi kolme suure teemaga: Vaimset tervist toetava süsteemi terviklik arendamine ning vaimse ja füüsilise vägivalla vähendamine. Inimesekeskse tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreeritud pakkumise arendamine. Sotsiaalkaitse disain ja kulumudelite uuendamine, arvestades ühiskondlikke muutuseid ning demograafilise situatsiooni negatiivseks muutumist. Need ülesanded ja eesmärgid on sotsiaalkaitse valdkonna lähiaastate olulisemad prioriteedid. Head kuulajad! Eesti rahvas peab olema kasvav rahvas ning laste ja perede heaolu ja elukvaliteet tõusma. Eesti rahvaarv väheneb ja prognooside kohaselt on meid 2035. aastaks umbes 1,2 miljonit. Erinevad riiklikud asutused – ministeeriumid, kõrgkoolid kui ka muud partnerid suhtuvad rahvastiku- ja rändeküsimustesse ülima tõsidusega. Murekohtade kaardistamiseks ja võimalike lahenduste leidmiseks meie rahva kestmajäämise osas oleme moodustanud rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni, mis antud teemadega aktiivselt tegeleb. Rändel on tähtis koht Eesti rahvastikuprotsessides ja pingelises julgeolekuolukorras avanevad tihti ka uued rände teekonnad, mis tähendab, et oluline on teada riigi vajadusi ning teadvustada kaasnevaid riske. Inimeste demograafiline kulgemine on meid pannud mõtlema sellele, kuidas ühiskonnale pikas perspektiivis kasu luua. Olulisteks märksõnadeks on siinkohal hea läbisaamine erinevate rahvuste vahel ning laiapõhjaline integratsioon. Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimati toimunud kohtumisel tutvustati erinevate ministeeriumite koostöös välja töötatud meetmeid, mis on mõeldud selleks, et lõimida meie ühiskonda nii uusi sisserändajaid kui ka aidata kohaneda tagasitulijatel. Kuigi seda Eesti 2035 strateegias pole otseselt ette nähtud, ega osatudki näha, tuleks siiski meil paindliku ja lahke riigina leida ka võimalusi sõltumata kirja pandud strateegiatest oma otsuseid kohandada vastavalt muutuvale maailmale. Ja praegu vajavad meie abi ja tähelepanu sõjapõgenikud Ukrainast. Eesti kogukond välismaal on hinnanguliselt ligi 200 000 inimest, kellega sidemeid hoides saame luua laiemaid kontakte maailmas ja kellele ust avatuna hoides võime toetada nende tagasipöördumist. Eesti on rahvusvaheliselt tuntud meie helde vanemahüvitiste skeemi poolest. Paljud riigid on meie kogemuste vastu huvi tundnud ja sarnaseid printsiipe ka enda süsteemidesse rakendanud. Perepoliitikas oleme viimastel aastatel pööranud tähelepanu vanemahüvitise ja-puhkuste süsteemi täiustamisele. Eelmisel nädalal võttis parlament vastu perehüvitiste seaduse muudatused, mis võimaldavad lastel, kellele elatist maksma kohustatud vanema suhtes on välja kuulutatud pankrot, saada kuni 100 eurost elatisabi iga kuu, ka pankrotimenetluse ajal. Uus seadus annab võimaluse vanematel vabamalt ja paindlikumalt jagada aega, mida kumbki vanem oma väikelapse eest hoolitsemiseks saab kasutada. Riiklikud perehüvitised aitavad katta laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulusid. Oleme järjepidevalt teinud tööd selle nimelt, et suurendada ka isade osakaalu vanemahüvitise saajate seas. Pean eriti oluliseks, et lastetoetuse ja lasterikka pere toetuse tõus käiks käsikäes elukalliduse tõusuga, et toetused aitaksid peresid samaväärselt ka tulevikus. See põhimõte on kirjas ka valdkonna pikaajalises arengukavas. Selleks, et Eesti pered oleksid õnnelikud ja tagaksid oma lastele parima tuleviku, panustame palju vanemaharidusse. Uuringud näitavad, et vanemad vajavad ja soovivad laste kasvatamisel rohkem nõu ja abi, kuid ei tea, kuhu pöörduda, või ei söanda abi küsida. Oluliseks tegevuseks on igas eas laste vanematele suunatud vanemaharidust toetavate programmide arendamine ning üle-eestiliste võimaluste kättesaadavuse parandamine. Jätkame aktiivselt praeguste tegevustega, milleks on näiteks  vanemlusprogramm „Imelised aastad“ ja „Tark vanem“ veebileht. Ühtlasi aitame vanemluse teemal laste ja peredega tegelevaid erinevaid spetsialiste, toetamaks vanemaharidust nii nõustamiste, koolituste kui infotelefoni kaudu. Oluline on ka ennetus- ja peretöökeskuste ehk Perepesade loomine, kus peredele pakutakse õigeaegset, asjakohast ning professionaalset abi laste kasvatamisel, vanemaks ja partneriks olemisel ning laste arengu toetamisel. Kahtlemata ei saa me siinkohal unustada erinevaid Euroopa Liidust tulenevaid protsesse. Rõhutan, et Euroopa protsessid ei ole mitte meie elu takistavad, vaid annavad riikidele hea võimaluse reforme ja enda prioriteete ellu viia Euroopa täiendaval toel. Siinkohal on heaks näiteks lastegarantii, mille eesmärk on tagada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele lastele juurdepääs neile vajalikele teenustele. Näiteks lapsehoiule, terviseteenustele, arstiabile ja eluasemele. Tegevuskavas, mille sarnaselt kõikide teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega esitame, oleme kõik planeeritavad tegevused sidunud nii Eesti 2035 strateegia kui ka täna kehtivate arengusuundadega laste ja perede heaolu toetamiseks. Selle aasta 1. septembril jõustub riikliku perelepitusteenuse seadus, millega luuakse riiklik perelepitussüsteem, eesmärgiks seada esikohale lapse huvid siis, kui vanemad on otsustanud lahku minna. Perelepitaja aitab lahkuminevatel vanematel sõlmida lapse heaolust lähtuvaid elukorralduse kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal, pidades silmas laste arenguvajadusi. Oluline on vanemaid toetada selliselt, et nad suudaksid erimeelsuste korral omavahel koostööd teha, sest kohtuväliste kokkulepete sõlmimine ennetab probleemide eskaleerumist ja kurnavaid kohtuvaidlusi. Sel aastal lõpetas riiklike perelepitajate esimene lend ning nemad on inimesed, kes aitavad kaasa vanema ja lapse lähedase suhte taastamisele või säilitamisele olukorras, kus vanemad on lahku läinud. Vaidluse keskmes on ja peavad alati olema lapse huvid ja heaolu. Sarnaselt teistele eluvaldkondadele, on ka sotsiaalvaldkonnas suureks murekohaks sotsiaaltöötajate, erialaspetsialistide ja teenusepakkujate nappus. Tänan siinkohal Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni, kes tegeleb aktiivselt nii kutsetöötajate kui ka järelkasvu koolitamisega ning väärtuste kujundamise ja sallivuse edendamisega. Rõhutan siinkohal, et ka sotsiaaltöötaja on eesliinitöötaja, kes puutub tuge pakkudes igapäevaselt kokku ühiskonna kõige haavatavamate gruppidega. Seetõttu peab ta olema empaatiline, kiiresti reageeriv, paindlik ja lahendustele orienteeritud. Ta peab tööturule sisenemiseks olema maksimaalselt hästi ette valmistatud oma ala professionaal, kes saab riigi ja kohaliku omavalitsuse koostööl oma vastutusmäärale vastavat töötasu. Sotsiaalala töötajate oskuste ja teadmiste ühiskonna ootuste ja vajadustega vastavusse viimine on meie järgnevate aastate prioriteetide hulgas. Me ei tohi unustada enda ühiskonna kõige haavatavamaid gruppe – erivajadustega inimesi. Mul on hea meel, et oleme viimastel aastatel olnud äärmiselt edukad erivajadustega inimeste kaasamisel ühiskonda, näiteks erinevate võimaluste näol tööturul. Igaüks soovib ennast tunda väärtuslikuna ning anda ühiskonda oma panuse – see teeb inimesed rikkamaks ja õnnelikumaks. Selleks, et erivajadustega inimesed oleksid ka tulevikus aktiivsed ja tunneksid ennast hästi, tuleb alustada lastest. Et tagada neile parimad võimalused täisväärtuslikuks eluks, soovime reformida tugiteenuseid, mida saavad erivajadustega lapsed. Selle üks tegevustest on teenuste saamise õiguse lahti sidumine puude raskusastmest, et tulevikus saaks teenuste kaudu võimalikult varakult abivajavat peret toetada, ennetada probleemide süvenemist ja võimaliku puude raskusastme väljakujunemist. On oluline, et iga omavalitsus oleks teadlik abivajavatest lastest ja riik toetaks seda, et iga lapsele oleks erivajadusest lähtuvad kvaliteetsed tugiteenused kättesaadavad seal, kus ta enamasti viibib – kodus, lasteaias või koolis. Sel juhul saab lapsevanem keskenduda oma igapäevatööle ja ka pere teistele lastele - tõenduspõhine abi toetab kogu pere toimetulekut. Pere ja lapsevanemate toimetuleku toetamiseks töötame välja suure hooldusvajadusega laste õendus- ja hoiuteenuse, mis annab abivajavate laste peredele võimaluse puhkamiseks. Erivajadustega laste tugiteenuste reform on heaks näiteks silotornide lõhkumisest ja suurepärasest ministeeriumide vahelisest koostööst. Tunnustan siinkohal Haridus- ja Teadusministeeriumi, kellega me sarnaste eesmärkide suunas nii praegu kui ka tulevikus liigume. Head Riigikogu liikmed! Me peame vähendama soolist ebavõrdsust ja vaesust ning tegutsema selle nimel, et suurendada soolist võrdsust ning suuremat sotsiaalset kaasatust. Võrdsuspoliitikate üheks peamiseks väljakutseks on soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise ja ligipääsetavuse põhimõtte mõistmine ja väärtustamine ning edukas lõimimine kõikidesse poliitikavaldkondadesse. Suurte arenguhüpete toimumiseks on vajalik, et riigis tervikuna mõistetaks eri osapoolte vastutust ja oleks olemas huvi valdkonna arendamisel. Möödunud aastal otsustas valitsus toetada ministeeriumide vahelise pilootprojekti elluviimist, mille süstemaatiliseks ja eesmärgistatud arendamiseks töötab Sotsiaalministeerium välja korraldusmudeli. Kuigi sooline palgalõhe on viimastel aastatel jõudsalt vähenenud, on kahetsusväärne, et aastal 2022 on Eesti jätkuvalt suurima palgalõhega riik Euroopas. Palgalõhe vähendamiseks on oluline vähendada soolist segregatsiooni nii hariduses kui tööturul. Kiiresti kasvavas IKT sektoris on naiste osakaal spetsialistide seas kõigest 23%. Kuigi see näitaja on kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine, ei saa me digiriigina sellega leppida. Viimastel aastatel on Sotsiaalministeerium ellu viinud ja ellu viimas mitmeid innovaatilisi uuringuprojekte, mille keskmes on just see küsimus, kuidas leida uusi, nii öelda nügimismetoodikal põhinevaid viise soolise segregatsiooni vähendamiseks hariduses ja tööturul. Mul on suur rõõm, et eraettevõtted, teadus- ja ja riigiasutused on järjest rohkem hakanud mõtlema selle peale, kuidas tagada soolist võrdsust toetav ja mitmekesisust väärtustav töökeskkond ning paindlikud töötamise võimalused. Olgu selleks palkade läbipaistvuse temaatika, erivajadustega inimeste kaasamine tööturule või näiteks peresõbralikkus. Alates 2017. aastast anname välja Peresõbralike tööandjate märgiseid ning eelmisel aastal tunnustas Sotsiaalministeerium mitmekesiseid ettevõtteid „Austame erinevusi“ kvaliteedimärgisega. Selliseid traditsioone jätkame ka edaspidi. Kõikide nimetatud tegevuste juures soovib Sotsiaalministeerium olla nii era-, avaliku sektori kui ka kodanikuühenduste toetavaks partneriks. Peame väga oluliseks ning pöörame jätkuvalt tähelepanu võrdse kohtlemise edendamisele ja võrdsete õiguste kaitsele. Oleme eesmärgiks võtnud nii võrdse kohtlemise seaduse kui ka ohvriabi seaduse ajakohastamise ja lähiajal oleme uuendamas ohvriabi süsteemi. Ka Riigikogul on võimalik sellesse valdkonda anda enda panus võrdse kohtlemise seaduse toetamisega, mille kaudu saame tagada erinevatele gruppidele ligipääsu veel rohkematele võimalustele nii töö- kui eraelus. Kõikide oluliste muudatuste ja uute ideede elluviimiseks vajab riik endale häid koostööpartnereid. Soovin tänada kolmandat sektorit – puuetega inimesed, vanemaealised, LGBTQ+ kogukond, soolise võrdsuse ja inimõiguste eest seisvad vabaühendused ning Lastekaitse Liit. Aitäh, et olete toetanud riiki ja seisnud aktiivselt enda inimeste huvikaitse eest. Usun, et ministeeriumi algatatud strateegiline partnerlus huvikaitseorganisatsioonide tugevdamiseks ning poliitikakujundamises aktiivsemalt kaasa rääkimiseks aitab meid edasi hoolivama, kaasavama ja võrdsema ühiskonna poole. Toon siinkohal välja ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo tänuväärse aastatepikkuse töö, kes on andnud enda panuse inimeste teadlikkuse tõstmisesse ning pakkunud nõustamist ja tuge ühiskonna kõige haavatavamatele gruppidele. Hiljuti läbis parlamendis esimese lugemise toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus. Ma olen veendunud, et Riigikogu mõistab, kuivõrd oluline on kõigi Eesti inimeste kaasamine igapäevastesse ühiskondlikesse tegevustesse. Seni on ligipääs toodetele ja teenustele olnud teatud osale elanikkonnast erinevatel põhjustel jätkuvalt keeruline. Just tehnilised lahendused on olnud muuhulgas põhjuseks, miks osa elanikkonnast ei ole saanud soovitud määral kas õppida, töötada või mõnel teisel moel ühiskonda kaasatud olla. Tehnoloogia tormilise arengu juures ei saa unustada aga erivajadusega inimesi, kes peavad samuti saama erinevaid elektroonilisi tooteid ja teenuseid kasutada. Kaasavamatest lahendustest võidavad nii puudega inimesed, lapsed, eakad kui igaüks, kellel ajutine tervisehäda ei võimalda kõiki meeli kasutada. Peame ühiskonnana liikuma selles suunas, et ligipääsetavus ja universaalne disain oleksid avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks, mitte erilahendusteks. Eestis elab suhtelises vaesuses 20,7% elanikkonnast. Eriti haavatavad meist on lasterikkad pered, üksielavad pensionärid ja üksikvanemad. Meie ülesandeks on tagada inimeste majanduslik toimetulek ning seetõttu on oluline esimesel võimalusel tõsta toimetulekutoetuse piiri. Eelmisel nädalal kinnitasime valitsuses selle aasta pensionitõusu suuruseks 7,9%, mis tähendab, et keskmine pension tõuseb 595 eurole. Võrreldes mulluse 1,6% tõusuga on pensionide suurenemine märkimisväärne. Alates 2023. aasta 1. jaanuarist muutub pension tulumaksuvabaks ning toimub erakorraline pensionitõus. Oleme seadnud eesmärgiks pensionide järjepideva kasvu, mis tagab vanemaealistele nii turvatunde suurenemise praegustes oludes hakkamasaamiseks kui üldise elujärje parenemise. Ei maksa ka unustada, et pensionite tõusutempo kiirenemisse panustavad ka pensionite erakorralised tõstmised, mis mõjutavad indekseerimise kaudu ka järgmiste aastate pensionitõuse. Teeme seda läbi mitmete erinevate sammude ja otseloomulikult toetab seda ka parem sotsiaalmaksu laekumine. Soovime tõsta vanemaealiste üldist heaolu, mis tähendab, et inimene ei peaks muretsema ei igapäevatoimingute ega apteegiarvete pärast. Kahtlemata ei saa ma tähelepanuta jätta üksi elavaid pensionäre, kes elavad kõige suuremas suhtelises vaesuses. See tuleneb sellest, et pension on kõrges eas inimestel tihti ainus sissetulek ning ühe kallinevate toodete ja teenuste eest tasumine muutub aina suuremaks väljakutseks. Sellest aastast tõstsime üksi elava pensionäri toetust 115 eurolt 200 eurole ning lisaks sellele oleme koostamas eelnõu väljatöötamiskavatsust, et teha ettepanekud üksi elavate pensionäride sotsiaalse turvalisuse parendamiseks. Lisaks praegu üksi elavatele pensionäridele tunnen ma muret ka tulevaste pensionäride pärast. II samba vabatahtlikuks muutmise tagajärjel on suur osa pensioniks kogutud varast enne pensioniiga ära kasutatud ja seega on paljude inimeste majanduslik toimetulek keeruline. Kindlasti on oluline tegutseda selle nimel, et tõsta inimeste teadlikkust finantsvahendite kogumisest ja rahaliste ressursside planeerimisest. On oluline, et inimesed valmistuksid vanaduspõlveks kogu elukaare vältel. See aitab vanemas eas sõltumatult ja väärikalt toime tulla.   Muutuv maailm meie ümber seab meie ette uued tingimused, millega peame riigina kohanema. Nii rahvastiku vananemine kui ka muutuvad töövormid nõuavad sotsiaalkaitsepoliitika disaini ja kulumudelite uuendamist. Me ei saa unustada, et Eesti rahvastik on vananev rahvastik. Vanemate inimeste osakaal ühiskonnas aina suureneb ja maksumaksjate hulk langeb. Seetõttu muutub riigi koormus järjest suuremaks ning on näha, et laiemas plaanis vajab Eesti pensionisüsteem suuremat reformi. Hindamaks pensionide muudatuste täpsemaid mõjusid erinevatele sihtrühmadele, analüüsivad 2022. aasta lõpuks Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium Eesti pensionisüsteemi ning teevad ettepanekud olukorra leevendamiseks. See peab andma meile garantiid tulevikuks, et inimesed on nii iseseisvalt kui ka riigi toel enda vanaduspõlveks materiaalselt valmis. Me peame rääkima vaimsest tervisest – see muutub meie elus iga päevaga järjest olulisemaks. Vaimse tervise abi peab olema kättesaadav ja kvaliteetne, lähtuma inimese vajadustest ning toetama järjepidevalt nii abivajavat inimest kui ka tema lähedasi. Eelmisel aastal kiitis Vabariigi Valitsus heaks Vaimse Tervise Rohelise raamatu, mille eesmärgiks on panustada senisest enam vaimse tervise probleemide ennetusse, varajasse avastamisse ja õigeaegse kvaliteetse abi kättesaadavusse kõikjal Eestis. Sellest tulenevalt tegeleb Sotsiaalministeerium igapäevaselt teenuste integreerimise ja valdkondade ülese koostöö arendamisega, et tagada abi kõigile, kes seda vajavad. Alates eelmisest aastast on psühhiaatriline abi kättesaadav ka alaealistele. Hooldekodudes ning raviasutustes on avatud võimalus saada tuge hingehoidjatelt. Sellel aastal alustasid tööd nii vaimse tervise osakond kui ka üleriigiline 24/7 vaimse tervise abiliin. Lisaks nimetatule lõime kogukonnapsühholoogi palgatoetuse ja vaimse tervise teenustoetuse meetme kohalikele omavalitsustele ning esmatasandi tervisekeskustele. Vaimse tervise edendamist ja toetamist jätkame ka järgnevatel aastatel, sest näeme kui tähtis on see inimese täisväärtuslikult ja tervena elatud eluaastate puhul. Viimaste  aastate jooksul on ühiskonnas teravalt tõstatunud pikaajalise hoolduse teema, võttes arvesse üha kasvavat hoolduskoormust lähedastele. Eesti seisab silmitsi ühiskonna vananemisega seotud muutustega – meie rahvaarv väheneb, vanemaealiste osakaal ühiskonnas suureneb, kuid paraku vajavad meie vanemaealised igapäevatoimingutes ka rohkem kõrvalabi kui nende eakaaslased mitmetes Euroopa riikides, seega vajame kiiremas korras pikaajalise hoolduse reformi. Riigikogu võttis hiljuti vastu sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Muudatustena sõnastatakse esmakordselt pikaajalise hoolduse mõiste ning täpsustakse kohalike omavalitsuste rolli hoolduskoormusega inimeste toetusvajaduse väljaselgitamisel. Lisaks muudetakse perekonnaseaduse sätteid, et vabastada II astme sugulased ülalpidamiskohustusest ehk sisuliselt ei ole lapselastel enam kohustust enda vanavanemaid üleval pidada. Pikaajalise hoolduse puhul on probleemiks ka inimeste märkimisväärselt suur omaosaluse määr hoolduse eest tasumisel, mis on viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud ning mis tõstab oluliselt nii hooldust vajavate inimeste kui ka nende lähedaste vaesusriski. Koostöös Arenguseire Keskusega oleme kaardistanud võimalikke lahendusi ning võtnud eesmärgiks minna aastaks 2024 üle üldhooldusteenuse komponendipõhisele rahastusmudelile ning lisaks sellele pöörame varasemast rohkem tähelepanu ennetusele ja digitaalsete lahenduste kasutuselevõtule. Eesti sotsiaalhoolekande keskne põhimõte on toetada inimeste iseseisvat ja väärikat elu kodus niikaua kui võimalik. Meie suund on, et inimene peab saama teenuseid võimalikult kodu lähedalt ning abi andmine peab olema korraldatud esmajärjekorras kohalikul tasandil. Abi andmise teekond peab olema üles ehitatud lähtudes inimese terviklikust abivajadusest ning eelistatult algama kohalikust omavalitsusest, kus hinnatakse inimese abivajadust ning suunatakse vastavalt kohaliku omavalitsuse või riiklikele teenustele. Abi saamine peab olema võimalikult bürokraatiavaba, inimese ja tema lähedaste halduskoormust vähendav ning abi osutamise teekond inimesele lihtsasti arusaadav. Paraku on hinnanguline koduteenuste vajadus jätkuvalt suurem kui kohalikud omavalitsused ja riik pakkuda suudavad. Siiski on hea meel tõdeda, et struktuurivahendite abil oleme saanud pakkuda kohalikele omavalitsustele rahalist tuge hoolduskoormust vähendavate teenuste arendamiseks ja pakkumiseks. Mitmes Eesti piirkonnas on edukalt rakendunud koordinatsiooniprojekt, mis ühendab omavahel sotsiaal- ja tervishoiuteenuste pakkumise suure abivajadusega inimestele ning väldib olukorda, kus inimene jääb talle vajaliku abita. Ettevalmistamisel on toetatud elamise teenus neile vanemaealistele, kes päris iseseisvalt kodus enam toime ei tule, kuid kelle kõrvalabi vajadus on väike ehk kes vajavad abi vaid vähestes toimingutes. Tänan kohalikke omavalitsusi seni tehtud pingutuste ja koostöö eest. Lugupeetud Riigikogu! Täna tehtud otsused mõjutavad meid, meie vanemaid ja lapsi nii homme, 5, 10 kui ka 20 aasta pärast. Toomas Hendrik Ilves on öelnud „Meie homne on meie endi teha.“ Olen täna siin, et koos ja koostöös teiega liikuda kõikide nimetatud eesmärkide poole, et Eesti inimene oleks hooliv, avatud ja tulevikku vaatav. Suur tänu.

Austatud Riigikogu liikmed! Ühe riigi kõige suuremaks varaks on tema inimesed. Kui poleks inimesi, poleks ka riiki. Kiires tempos muutuvas maailmas on oluline ajaga kaasas käia ning tagada, et meie inimesed oleksid hoitud ja õnnelikud. Kuigi Eesti ei kuulu Maailma Õnnearuande põhjal veel kümne kõige õnnelikuma riigi hulka, siis vaatamata sellele on viimaste aastate jooksul Eesti inimeste heaolu tõusnud. Sotsiaalministeerium töötab selle nimel, et tagada inimestele sotsiaalselt kindlustatud ja õnnelik elukeskkond. Sotsiaalministeeriumi tegevused jagunevad kolme erinevasse arengukavasse, mis toetavad „Eesti 2035“ tegevuskava elluviimist. Ministeerium panustab peamiselt kahte tulemusvaldkonda, milleks on heaolu ja tervis. Nendes valdkondades oleme endale püstitanud eesmärgid, mille poole igapäevaselt liigume, et Eesti inimesed oleksid arukad, tegusad ja enda tervist hoidvad ning saaksid kiirelt ja kvaliteetselt tuge, kui ilmnevad takistused või realiseeruvad riskid, millega inimene iseseisvalt toime ei tule. Strateegia „Eesti 2035“ on andnud Sotsiaalministeeriumile ja sotsiaalkaitseministrile 2021. aasta peamisteks ülesandeks tegeleda süvitsi kolme suure teemaga: Vaimset tervist toetava süsteemi terviklik arendamine ning vaimse ja füüsilise vägivalla vähendamine. Inimesekeskse tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreeritud pakkumise arendamine. Sotsiaalkaitse disain ja kulumudelite uuendamine, arvestades ühiskondlikke muutuseid ning demograafilise situatsiooni negatiivseks muutumist. Need ülesanded ja eesmärgid on sotsiaalkaitse valdkonna lähiaastate olulisemad prioriteedid. Head kuulajad! Eesti rahvas peab olema kasvav rahvas ning laste ja perede heaolu ja elukvaliteet tõusma. Eesti rahvaarv väheneb ja prognooside kohaselt on meid 2035. aastaks umbes 1,2 miljonit. Erinevad riiklikud asutused – ministeeriumid, kõrgkoolid kui ka muud partnerid suhtuvad rahvastiku- ja rändeküsimustesse ülima tõsidusega. Murekohtade kaardistamiseks ja võimalike lahenduste leidmiseks meie rahva kestmajäämise osas oleme moodustanud rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni, mis antud teemadega aktiivselt tegeleb. Rändel on tähtis koht Eesti rahvastikuprotsessides ja pingelises julgeolekuolukorras avanevad tihti ka uued rände teekonnad, mis tähendab, et oluline on teada riigi vajadusi ning teadvustada kaasnevaid riske. Inimeste demograafiline kulgemine on meid pannud mõtlema sellele, kuidas ühiskonnale pikas perspektiivis kasu luua. Olulisteks märksõnadeks on siinkohal hea läbisaamine erinevate rahvuste vahel ning laiapõhjaline integratsioon. Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimati toimunud kohtumisel tutvustati erinevate ministeeriumite koostöös välja töötatud meetmeid, mis on mõeldud selleks, et lõimida meie ühiskonda nii uusi sisserändajaid kui ka aidata kohaneda tagasitulijatel. Kuigi seda Eesti 2035 strateegias pole otseselt ette nähtud, ega osatudki näha, tuleks siiski meil paindliku ja lahke riigina leida ka võimalusi sõltumata kirja pandud strateegiatest oma otsuseid kohandada vastavalt muutuvale maailmale. Ja praegu vajavad meie abi ja tähelepanu sõjapõgenikud Ukrainast. Eesti kogukond välismaal on hinnanguliselt ligi 200 000 inimest, kellega sidemeid hoides saame luua laiemaid kontakte maailmas ja kellele ust avatuna hoides võime toetada nende tagasipöördumist. Eesti on rahvusvaheliselt tuntud meie helde vanemahüvitiste skeemi poolest. Paljud riigid on meie kogemuste vastu huvi tundnud ja sarnaseid printsiipe ka enda süsteemidesse rakendanud. Perepoliitikas oleme viimastel aastatel pööranud tähelepanu vanemahüvitise ja-puhkuste süsteemi täiustamisele. Eelmisel nädalal võttis parlament vastu perehüvitiste seaduse muudatused, mis võimaldavad lastel, kellele elatist maksma kohustatud vanema suhtes on välja kuulutatud pankrot, saada kuni 100 eurost elatisabi iga kuu, ka pankrotimenetluse ajal. Uus seadus annab võimaluse vanematel vabamalt ja paindlikumalt jagada aega, mida kumbki vanem oma väikelapse eest hoolitsemiseks saab kasutada. Riiklikud perehüvitised aitavad katta laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulusid. Oleme järjepidevalt teinud tööd selle nimelt, et suurendada ka isade osakaalu vanemahüvitise saajate seas. Pean eriti oluliseks, et lastetoetuse ja lasterikka pere toetuse tõus käiks käsikäes elukalliduse tõusuga, et toetused aitaksid peresid samaväärselt ka tulevikus. See põhimõte on kirjas ka valdkonna pikaajalises arengukavas. Selleks, et Eesti pered oleksid õnnelikud ja tagaksid oma lastele parima tuleviku, panustame palju vanemaharidusse. Uuringud näitavad, et vanemad vajavad ja soovivad laste kasvatamisel rohkem nõu ja abi, kuid ei tea, kuhu pöörduda, või ei söanda abi küsida. Oluliseks tegevuseks on igas eas laste vanematele suunatud vanemaharidust toetavate programmide arendamine ning üle-eestiliste võimaluste kättesaadavuse parandamine. Jätkame aktiivselt praeguste tegevustega, milleks on näiteks  vanemlusprogramm „Imelised aastad“ ja „Tark vanem“ veebileht. Ühtlasi aitame vanemluse teemal laste ja peredega tegelevaid erinevaid spetsialiste, toetamaks vanemaharidust nii nõustamiste, koolituste kui infotelefoni kaudu. Oluline on ka ennetus- ja peretöökeskuste ehk Perepesade loomine, kus peredele pakutakse õigeaegset, asjakohast ning professionaalset abi laste kasvatamisel, vanemaks ja partneriks olemisel ning laste arengu toetamisel. Kahtlemata ei saa me siinkohal unustada erinevaid Euroopa Liidust tulenevaid protsesse. Rõhutan, et Euroopa protsessid ei ole mitte meie elu takistavad, vaid annavad riikidele hea võimaluse reforme ja enda prioriteete ellu viia Euroopa täiendaval toel. Siinkohal on heaks näiteks lastegarantii, mille eesmärk on tagada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele lastele juurdepääs neile vajalikele teenustele. Näiteks lapsehoiule, terviseteenustele, arstiabile ja eluasemele. Tegevuskavas, mille sarnaselt kõikide teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega esitame, oleme kõik planeeritavad tegevused sidunud nii Eesti 2035 strateegia kui ka täna kehtivate arengusuundadega laste ja perede heaolu toetamiseks. Selle aasta 1. septembril jõustub riikliku perelepitusteenuse seadus, millega luuakse riiklik perelepitussüsteem, eesmärgiks seada esikohale lapse huvid siis, kui vanemad on otsustanud lahku minna. Perelepitaja aitab lahkuminevatel vanematel sõlmida lapse heaolust lähtuvaid elukorralduse kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal, pidades silmas laste arenguvajadusi. Oluline on vanemaid toetada selliselt, et nad suudaksid erimeelsuste korral omavahel koostööd teha, sest kohtuväliste kokkulepete sõlmimine ennetab probleemide eskaleerumist ja kurnavaid kohtuvaidlusi. Sel aastal lõpetas riiklike perelepitajate esimene lend ning nemad on inimesed, kes aitavad kaasa vanema ja lapse lähedase suhte taastamisele või säilitamisele olukorras, kus vanemad on lahku läinud. Vaidluse keskmes on ja peavad alati olema lapse huvid ja heaolu. Sarnaselt teistele eluvaldkondadele, on ka sotsiaalvaldkonnas suureks murekohaks sotsiaaltöötajate, erialaspetsialistide ja teenusepakkujate nappus. Tänan siinkohal Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni, kes tegeleb aktiivselt nii kutsetöötajate kui ka järelkasvu koolitamisega ning väärtuste kujundamise ja sallivuse edendamisega. Rõhutan siinkohal, et ka sotsiaaltöötaja on eesliinitöötaja, kes puutub tuge pakkudes igapäevaselt kokku ühiskonna kõige haavatavamate gruppidega. Seetõttu peab ta olema empaatiline, kiiresti reageeriv, paindlik ja lahendustele orienteeritud. Ta peab tööturule sisenemiseks olema maksimaalselt hästi ette valmistatud oma ala professionaal, kes saab riigi ja kohaliku omavalitsuse koostööl oma vastutusmäärale vastavat töötasu. Sotsiaalala töötajate oskuste ja teadmiste ühiskonna ootuste ja vajadustega vastavusse viimine on meie järgnevate aastate prioriteetide hulgas. Me ei tohi unustada enda ühiskonna kõige haavatavamaid gruppe – erivajadustega inimesi. Mul on hea meel, et oleme viimastel aastatel olnud äärmiselt edukad erivajadustega inimeste kaasamisel ühiskonda, näiteks erinevate võimaluste näol tööturul. Igaüks soovib ennast tunda väärtuslikuna ning anda ühiskonda oma panuse – see teeb inimesed rikkamaks ja õnnelikumaks. Selleks, et erivajadustega inimesed oleksid ka tulevikus aktiivsed ja tunneksid ennast hästi, tuleb alustada lastest. Et tagada neile parimad võimalused täisväärtuslikuks eluks, soovime reformida tugiteenuseid, mida saavad erivajadustega lapsed. Selle üks tegevustest on teenuste saamise õiguse lahti sidumine puude raskusastmest, et tulevikus saaks teenuste kaudu võimalikult varakult abivajavat peret toetada, ennetada probleemide süvenemist ja võimaliku puude raskusastme väljakujunemist. On oluline, et iga omavalitsus oleks teadlik abivajavatest lastest ja riik toetaks seda, et iga lapsele oleks erivajadusest lähtuvad kvaliteetsed tugiteenused kättesaadavad seal, kus ta enamasti viibib – kodus, lasteaias või koolis. Sel juhul saab lapsevanem keskenduda oma igapäevatööle ja ka pere teistele lastele - tõenduspõhine abi toetab kogu pere toimetulekut. Pere ja lapsevanemate toimetuleku toetamiseks töötame välja suure hooldusvajadusega laste õendus- ja hoiuteenuse, mis annab abivajavate laste peredele võimaluse puhkamiseks. Erivajadustega laste tugiteenuste reform on heaks näiteks silotornide lõhkumisest ja suurepärasest ministeeriumide vahelisest koostööst. Tunnustan siinkohal Haridus- ja Teadusministeeriumi, kellega me sarnaste eesmärkide suunas nii praegu kui ka tulevikus liigume. Head Riigikogu liikmed! Me peame vähendama soolist ebavõrdsust ja vaesust ning tegutsema selle nimel, et suurendada soolist võrdsust ning suuremat sotsiaalset kaasatust. Võrdsuspoliitikate üheks peamiseks väljakutseks on soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise ja ligipääsetavuse põhimõtte mõistmine ja väärtustamine ning edukas lõimimine kõikidesse poliitikavaldkondadesse. Suurte arenguhüpete toimumiseks on vajalik, et riigis tervikuna mõistetaks eri osapoolte vastutust ja oleks olemas huvi valdkonna arendamisel. Möödunud aastal otsustas valitsus toetada ministeeriumide vahelise pilootprojekti elluviimist, mille süstemaatiliseks ja eesmärgistatud arendamiseks töötab Sotsiaalministeerium välja korraldusmudeli. Kuigi sooline palgalõhe on viimastel aastatel jõudsalt vähenenud, on kahetsusväärne, et aastal 2022 on Eesti jätkuvalt suurima palgalõhega riik Euroopas. Palgalõhe vähendamiseks on oluline vähendada soolist segregatsiooni nii hariduses kui tööturul. Kiiresti kasvavas IKT sektoris on naiste osakaal spetsialistide seas kõigest 23%. Kuigi see näitaja on kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine, ei saa me digiriigina sellega leppida. Viimastel aastatel on Sotsiaalministeerium ellu viinud ja ellu viimas mitmeid innovaatilisi uuringuprojekte, mille keskmes on just see küsimus, kuidas leida uusi, nii öelda nügimismetoodikal põhinevaid viise soolise segregatsiooni vähendamiseks hariduses ja tööturul. Mul on suur rõõm, et eraettevõtted, teadus- ja ja riigiasutused on järjest rohkem hakanud mõtlema selle peale, kuidas tagada soolist võrdsust toetav ja mitmekesisust väärtustav töökeskkond ning paindlikud töötamise võimalused. Olgu selleks palkade läbipaistvuse temaatika, erivajadustega inimeste kaasamine tööturule või näiteks peresõbralikkus. Alates 2017. aastast anname välja Peresõbralike tööandjate märgiseid ning eelmisel aastal tunnustas Sotsiaalministeerium mitmekesiseid ettevõtteid „Austame erinevusi“ kvaliteedimärgisega. Selliseid traditsioone jätkame ka edaspidi. Kõikide nimetatud tegevuste juures soovib Sotsiaalministeerium olla nii era-, avaliku sektori kui ka kodanikuühenduste toetavaks partneriks. Peame väga oluliseks ning pöörame jätkuvalt tähelepanu võrdse kohtlemise edendamisele ja võrdsete õiguste kaitsele. Oleme eesmärgiks võtnud nii võrdse kohtlemise seaduse kui ka ohvriabi seaduse ajakohastamise ja lähiajal oleme uuendamas ohvriabi süsteemi. Ka Riigikogul on võimalik sellesse valdkonda anda enda panus võrdse kohtlemise seaduse toetamisega, mille kaudu saame tagada erinevatele gruppidele ligipääsu veel rohkematele võimalustele nii töö- kui eraelus. Kõikide oluliste muudatuste ja uute ideede elluviimiseks vajab riik endale häid koostööpartnereid. Soovin tänada kolmandat sektorit – puuetega inimesed, vanemaealised, LGBTQ+ kogukond, soolise võrdsuse ja inimõiguste eest seisvad vabaühendused ning Lastekaitse Liit. Aitäh, et olete toetanud riiki ja seisnud aktiivselt enda inimeste huvikaitse eest. Usun, et ministeeriumi algatatud strateegiline partnerlus huvikaitseorganisatsioonide tugevdamiseks ning poliitikakujundamises aktiivsemalt kaasa rääkimiseks aitab meid edasi hoolivama, kaasavama ja võrdsema ühiskonna poole. Toon siinkohal välja ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo tänuväärse aastatepikkuse töö, kes on andnud enda panuse inimeste teadlikkuse tõstmisesse ning pakkunud nõustamist ja tuge ühiskonna kõige haavatavamatele gruppidele. Hiljuti läbis parlamendis esimese lugemise toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus. Ma olen veendunud, et Riigikogu mõistab, kuivõrd oluline on kõigi Eesti inimeste kaasamine igapäevastesse ühiskondlikesse tegevustesse. Seni on ligipääs toodetele ja teenustele olnud teatud osale elanikkonnast erinevatel põhjustel jätkuvalt keeruline. Just tehnilised lahendused on olnud muuhulgas põhjuseks, miks osa elanikkonnast ei ole saanud soovitud määral kas õppida, töötada või mõnel teisel moel ühiskonda kaasatud olla. Tehnoloogia tormilise arengu juures ei saa unustada aga erivajadusega inimesi, kes peavad samuti saama erinevaid elektroonilisi tooteid ja teenuseid kasutada. Kaasavamatest lahendustest võidavad nii puudega inimesed, lapsed, eakad kui igaüks, kellel ajutine tervisehäda ei võimalda kõiki meeli kasutada. Peame ühiskonnana liikuma selles suunas, et ligipääsetavus ja universaalne disain oleksid avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks, mitte erilahendusteks. Eestis elab suhtelises vaesuses 20,7% elanikkonnast. Eriti haavatavad meist on lasterikkad pered, üksielavad pensionärid ja üksikvanemad. Meie ülesandeks on tagada inimeste majanduslik toimetulek ning seetõttu on oluline esimesel võimalusel tõsta toimetulekutoetuse piiri. Eelmisel nädalal kinnitasime valitsuses selle aasta pensionitõusu suuruseks 7,9%, mis tähendab, et keskmine pension tõuseb 595 eurole. Võrreldes mulluse 1,6% tõusuga on pensionide suurenemine märkimisväärne. Alates 2023. aasta 1. jaanuarist muutub pension tulumaksuvabaks ning toimub erakorraline pensionitõus. Oleme seadnud eesmärgiks pensionide järjepideva kasvu, mis tagab vanemaealistele nii turvatunde suurenemise praegustes oludes hakkamasaamiseks kui üldise elujärje parenemise. Ei maksa ka unustada, et pensionite tõusutempo kiirenemisse panustavad ka pensionite erakorralised tõstmised, mis mõjutavad indekseerimise kaudu ka järgmiste aastate pensionitõuse. Teeme seda läbi mitmete erinevate sammude ja otseloomulikult toetab seda ka parem sotsiaalmaksu laekumine. Soovime tõsta vanemaealiste üldist heaolu, mis tähendab, et inimene ei peaks muretsema ei igapäevatoimingute ega apteegiarvete pärast. Kahtlemata ei saa ma tähelepanuta jätta üksi elavaid pensionäre, kes elavad kõige suuremas suhtelises vaesuses. See tuleneb sellest, et pension on kõrges eas inimestel tihti ainus sissetulek ning ühe kallinevate toodete ja teenuste eest tasumine muutub aina suuremaks väljakutseks. Sellest aastast tõstsime üksi elava pensionäri toetust 115 eurolt 200 eurole ning lisaks sellele oleme koostamas eelnõu väljatöötamiskavatsust, et teha ettepanekud üksi elavate pensionäride sotsiaalse turvalisuse parendamiseks. Lisaks praegu üksi elavatele pensionäridele tunnen ma muret ka tulevaste pensionäride pärast. II samba vabatahtlikuks muutmise tagajärjel on suur osa pensioniks kogutud varast enne pensioniiga ära kasutatud ja seega on paljude inimeste majanduslik toimetulek keeruline. Kindlasti on oluline tegutseda selle nimel, et tõsta inimeste teadlikkust finantsvahendite kogumisest ja rahaliste ressursside planeerimisest. On oluline, et inimesed valmistuksid vanaduspõlveks kogu elukaare vältel. See aitab vanemas eas sõltumatult ja väärikalt toime tulla.   Muutuv maailm meie ümber seab meie ette uued tingimused, millega peame riigina kohanema. Nii rahvastiku vananemine kui ka muutuvad töövormid nõuavad sotsiaalkaitsepoliitika disaini ja kulumudelite uuendamist. Me ei saa unustada, et Eesti rahvastik on vananev rahvastik. Vanemate inimeste osakaal ühiskonnas aina suureneb ja maksumaksjate hulk langeb. Seetõttu muutub riigi koormus järjest suuremaks ning on näha, et laiemas plaanis vajab Eesti pensionisüsteem suuremat reformi. Hindamaks pensionide muudatuste täpsemaid mõjusid erinevatele sihtrühmadele, analüüsivad 2022. aasta lõpuks Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium Eesti pensionisüsteemi ning teevad ettepanekud olukorra leevendamiseks. See peab andma meile garantiid tulevikuks, et inimesed on nii iseseisvalt kui ka riigi toel enda vanaduspõlveks materiaalselt valmis. Me peame rääkima vaimsest tervisest – see muutub meie elus iga päevaga järjest olulisemaks. Vaimse tervise abi peab olema kättesaadav ja kvaliteetne, lähtuma inimese vajadustest ning toetama järjepidevalt nii abivajavat inimest kui ka tema lähedasi. Eelmisel aastal kiitis Vabariigi Valitsus heaks Vaimse Tervise Rohelise raamatu, mille eesmärgiks on panustada senisest enam vaimse tervise probleemide ennetusse, varajasse avastamisse ja õigeaegse kvaliteetse abi kättesaadavusse kõikjal Eestis. Sellest tulenevalt tegeleb Sotsiaalministeerium igapäevaselt teenuste integreerimise ja valdkondade ülese koostöö arendamisega, et tagada abi kõigile, kes seda vajavad. Alates eelmisest aastast on psühhiaatriline abi kättesaadav ka alaealistele. Hooldekodudes ning raviasutustes on avatud võimalus saada tuge hingehoidjatelt. Sellel aastal alustasid tööd nii vaimse tervise osakond kui ka üleriigiline 24/7 vaimse tervise abiliin. Lisaks nimetatule lõime kogukonnapsühholoogi palgatoetuse ja vaimse tervise teenustoetuse meetme kohalikele omavalitsustele ning esmatasandi tervisekeskustele. Vaimse tervise edendamist ja toetamist jätkame ka järgnevatel aastatel, sest näeme kui tähtis on see inimese täisväärtuslikult ja tervena elatud eluaastate puhul. Viimaste  aastate jooksul on ühiskonnas teravalt tõstatunud pikaajalise hoolduse teema, võttes arvesse üha kasvavat hoolduskoormust lähedastele. Eesti seisab silmitsi ühiskonna vananemisega seotud muutustega – meie rahvaarv väheneb, vanemaealiste osakaal ühiskonnas suureneb, kuid paraku vajavad meie vanemaealised igapäevatoimingutes ka rohkem kõrvalabi kui nende eakaaslased mitmetes Euroopa riikides, seega vajame kiiremas korras pikaajalise hoolduse reformi. Riigikogu võttis hiljuti vastu sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Muudatustena sõnastatakse esmakordselt pikaajalise hoolduse mõiste ning täpsustakse kohalike omavalitsuste rolli hoolduskoormusega inimeste toetusvajaduse väljaselgitamisel. Lisaks muudetakse perekonnaseaduse sätteid, et vabastada II astme sugulased ülalpidamiskohustusest ehk sisuliselt ei ole lapselastel enam kohustust enda vanavanemaid üleval pidada. Pikaajalise hoolduse puhul on probleemiks ka inimeste märkimisväärselt suur omaosaluse määr hoolduse eest tasumisel, mis on viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud ning mis tõstab oluliselt nii hooldust vajavate inimeste kui ka nende lähedaste vaesusriski. Koostöös Arenguseire Keskusega oleme kaardistanud võimalikke lahendusi ning võtnud eesmärgiks minna aastaks 2024 üle üldhooldusteenuse komponendipõhisele rahastusmudelile ning lisaks sellele pöörame varasemast rohkem tähelepanu ennetusele ja digitaalsete lahenduste kasutuselevõtule. Eesti sotsiaalhoolekande keskne põhimõte on toetada inimeste iseseisvat ja väärikat elu kodus niikaua kui võimalik. Meie suund on, et inimene peab saama teenuseid võimalikult kodu lähedalt ning abi andmine peab olema korraldatud esmajärjekorras kohalikul tasandil. Abi andmise teekond peab olema üles ehitatud lähtudes inimese terviklikust abivajadusest ning eelistatult algama kohalikust omavalitsusest, kus hinnatakse inimese abivajadust ning suunatakse vastavalt kohaliku omavalitsuse või riiklikele teenustele. Abi saamine peab olema võimalikult bürokraatiavaba, inimese ja tema lähedaste halduskoormust vähendav ning abi osutamise teekond inimesele lihtsasti arusaadav. Paraku on hinnanguline koduteenuste vajadus jätkuvalt suurem kui kohalikud omavalitsused ja riik pakkuda suudavad. Siiski on hea meel tõdeda, et struktuurivahendite abil oleme saanud pakkuda kohalikele omavalitsustele rahalist tuge hoolduskoormust vähendavate teenuste arendamiseks ja pakkumiseks. Mitmes Eesti piirkonnas on edukalt rakendunud koordinatsiooniprojekt, mis ühendab omavahel sotsiaal- ja tervishoiuteenuste pakkumise suure abivajadusega inimestele ning väldib olukorda, kus inimene jääb talle vajaliku abita. Ettevalmistamisel on toetatud elamise teenus neile vanemaealistele, kes päris iseseisvalt kodus enam toime ei tule, kuid kelle kõrvalabi vajadus on väike ehk kes vajavad abi vaid vähestes toimingutes. Tänan kohalikke omavalitsusi seni tehtud pingutuste ja koostöö eest. Lugupeetud Riigikogu! Täna tehtud otsused mõjutavad meid, meie vanemaid ja lapsi nii homme, 5, 10 kui ka 20 aasta pärast. Toomas Hendrik Ilves on öelnud „Meie homne on meie endi teha.“ Olen täna siin, et koos ja koostöös teiega liikuda kõikide nimetatud eesmärkide poole, et Eesti inimene oleks hooliv, avatud ja tulevikku vaatav. Suur tänu.

Riigikogus läbis kolmapäeval esimese lugemise ligipääsetavuse eelnõu, millega lihtsustatakse erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut. Elektrooniliste toodete ja teenuste arendamisel ning pakkumisel tuleb ettevõtjatel edaspidi arvestada ka erivajadustega nagu nägemis- või kuulmispuue või probleemid motoorikaga. „Mul on hea meel, et ka riigikogus mõistetakse, kuivõrd oluline on kõigi Eesti inimeste kaasamine igapäevastesse ühiskondlikesse tegevustesse. Seni on ligipääs toodetele ja teenustele olnud teatud osale elanikkonnast erinevatel põhjustel jätkuvalt keeruline,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Just tehnilised lahendused on olnud muuhulgas põhjuseks, miks osa elanikkonnast ei ole saanud soovitud määral kas õppida, töötada või mõnel muul moel ühiskonda kaasatud olla.“ Ministri sõnul ei saa aga tehnoloogia tormilise arengu juures unustada erivajadusega inimesi, kes peavad samuti saama erinevaid elektroonilisi tooteid ja teenuseid kasutada. „Kaasavamatest lahendustest võidavad nii puudega inimesed, lapsed, eakad kui igaüks, kellel ajutine tervisehäda ei võimalda kõiki meeli kasutada.“ Uued reeglid puudutavad tarbijatele suunatud tooteid ja teenuseid nagu finantsteenused, e-kaubandus, infotablood ja iseteenindusterminalid, elektroonilise side teenused ja lõppseadmed, audiovisuaalmeedia tarbimiseks vajalikud teenused, e-raamatu teenus, hädaabiühendus, arvutite riistvara- ja operatsioonisüsteemid. Eesmärk on, et inimene ei jää toodete ja teenuste kasutamisel oma erivajaduse tõttu hätta, vaid leiab alternatiivse formaadi. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Suti sõnul on kasutaja teekond ja -mugavus oluline kõigile inimestele. „Uued ligipääsetavuse nõuded tagavad, et ka elektroonilised teenused ja seadmed oleksid mugavalt ja kasutajasõbralikult kasutatavad eriti neile, kel pole võimalik mõnd meelt kas ajutiselt või püsivalt kasutada, aga ka neile, kel erivajadust pole. Ligipääsetav teenus on inimesele paremini tajutav, mõistetav, mugavamalt kasutatav ja töökindlam,“ selgitas Sutt. Minister tõdes, et digiligipääsetavuse tagamine taandub sageli teadlikkusele. „Ligipääsetavusest tuleb rohkem rääkida, eriti just uute nõuete ja nende praktilise rakendamise vaates, ning jagada nii asutuste kui arendajatega juhiseid ja parimaid praktikaid. Näiteks MKM-is lisame digiligipääsetavuse teema teenuse omanike koolitusprogrammi, aga valmistame ette ka vastavat Digiriigi Akadeemia kursust,“ tõi Sutt näiteid.  Ligipääsetavuse seadusega võetakse üle nn ligipääsetavuse direktiiv, mille arutelusid juhtis Eesti 2017. aastal Euroopa Liidu eesistumise ajal. Kõikides liikmesriikides kehtivad ühesugused ligipääsetavusnõuded hõlbustavad piiriülest kaubandust ja inimeste vaba liikuvust. Nõuete ühtlustamisest saavad kasu ka ettevõtjad, kes saavad tooteid ja teenuseid siseturul piiriüleselt pakkuda lihtsamalt, sest ühtsete nõuete kehtides ei pea nad enam arvestama erinevates liikmesriikide erinevate eeskirjadega. Kui ettevõtja kahtleb, kas konkreetne toode või teenus peab vastama eelnõu nõuetele, saab ta praegu pöörduda küsimustega vastava valdkonna ministeeriumi poole. Eelnõu jõustudes on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil järelevalve toimingute käigus pädevus otsustada, millised tooted ja teenused peavad ligipääsetavusnõuetele vastama. Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõuga ei kehtestata nõudeid tehiskeskkonnale. Samuti ei kohaldu uus seadus mikroettevõtjast teenuseosutajale ning toodetega tegelevale mikroettevõtjale on seatud üldisest leebemad dokumenteerimise nõuded. Ligipääsetavuse seaduse eelnõu väljatöötamisel on koostööd teinud viis ministeeriumi: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, rahandusministeerium, siseministeerium, kultuuriministeerium ja sotsiaalministeerium. Seadus on planeeritud jõustuma hiljemalt 2022. aasta 28. juunil. Normid kohalduvad alates 2025. aasta 28. juunist uutele toodetele, mis pärast seda kuupäeva turule lastakse ja alates 2025. aasta 28. juunist osutatavatele teenustele, väheste eranditega. Ühe erandina võib näiteks iseteenindusterminali kasutada teenuse osutamisel kuni terminali majanduslikult kasuliku tööea lõpuni, kuid mitte kauem kui 20 aastat pärast selle kasutuselevõttu. Eelnõu muudatusettepanekute tähtajaks määrati 10. märts 2022. Pressiteade eesti viipekeeles

Riigikogus läbisid täna esimese lugemise sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele ja vabastavad lapselapsed vanavanemate ning vanavanemad täisealiste lapselaste ülalpidamiskohustusest. „Eesti riik panustab praegu pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid. Pikaajalise hooldamise kulu on paljudele peredele käinud üle jõu juba enne energiahindade tõusu ja praegune olukord näitab meile valusalt kätte, kui haavatav see valdkond on. Täna ei ole enam võimalik täiendavate rahastusallikate loomiseta liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas“, ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ministri sõnul on sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega esimesed sammud siiski tehtud ja tegemist on olulise lähenemise muutusega pikaajalise hoolduse süsteemis, mille eesmärk on vähendada põlvkonnaülest hoolduskoormust ja võimaldada hooldust vajaval inimesel võimalikult kaua oma kodus elada. Muudatusega pakuvad nii riik kui kohalik omavalitsus edaspidi puudega inimestele kiiremini ja terviklikumat vajalikku abi. Ehkki kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma inimesi aidata, täpsustab eelnõu, et edaspidi tuleb välja selgitada ka lähedast hooldava inimese toetusvajadus ja korraldada abi pakkumine. „Lähedase hooldamine on perele raske nii vaimselt, füüsiliselt kui ka majanduslikult. Mida varem saab tuge ka lähedast hooldav inimene, seda suurema tõenäosusega saab ta uuesti tööle minna ja ennetatakse võimalikke vaimse tervise probleeme,“ lisas minister Riisalo. Veel olulisi muudatusi sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muutmise eelnõus: KOVidele luuakse õigus saada ülevaade enda piirkonnas elavatest lastest, kellele on puude raskusastet taotletud ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud. Riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise andmevahetuse loomise eesmärk on märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara ning luua lahendused, mis võimaldavad õigeaegset abi ja ennetavad probleemide süvenemist. Praegu peab inimene ise abi saamiseks KOVi pöörduma. Laste heaolu suurendamiseks täpsustatakse eelnõus ka riigi ja KOVide ülesandeid seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisel, milleks on loodud lastemajad Eesti eri piirkondades. Riik tagab omavalitsustele iga-aastaselt lisavahendeid puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Eelnõuga muudetakse toetuse kasutamine paindlikumaks, et paremini toetada abivajava lapse toimetulekut, ennetada abivajaduse süvenemist ja vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetavate teenuste saamiseks ei pea pered enam tingimata lapsele puuet taotlema. Riigikohtu lahendi tulemusena täiendatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust (PISTS), selgitades, et lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele on kõrvalabi ja juhendamine abi osutamine ka inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime ravitoimingutega. Samuti lihtsustub puude raskusastme tuvastamine muutumatu või progresseeruva seisundiga vanaduspensioniealistel, võimaldades puude raskusastet tuvastada pikema kestusega kui viis aastat. Lisaks peab eelnõu järgi omavalitsuse sotsiaaltöötajal senise mistahes kõrghariduse asemel olema erialane kõrgharidus või sotsiaaltöötaja kutsetunnistus. Sotsiaaltöötaja töö on kriitilise tähtsusega, sageli inimeste elusid muutev ning tema tegevus peab olema kooskõlas seadusandlusega, ta peab teadma oma töö teoreetilist tausta, tundma parimaid praktikaid ning omama eetilist väärtusbaasi. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ettevalmistus peab vastama nõudele hiljemalt 2026. aasta 1. juuliks. Muudatustega jätkatakse ka teenuste saamise õiguse lahti sidumist puude raskusastmest. Toetavate erihoolekandeteenuste saamine on olnud aastaid puudest lahti seotud ja ning seda tehakse  edaspidi ka ööpäevaringsete erihooldusteenuste puhul. Muudatuse tulemusel ei ole teenuse saamise eelduseks raske või sügav puude raskusaste, vaid hinnatud abi- ja toetusvajadus. Eelnõu muudatusettepanekute tähtajaks määrati 10. veebruar 2022. Pressiteade eesti viipekeeles

Riigikogus läbisid täna esimese lugemise sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele ja vabastavad lapselapsed vanavanemate ning vanavanemad täisealiste lapselaste ülalpidamiskohustusest. „Eesti riik panustab praegu pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid. Pikaajalise hooldamise kulu on paljudele peredele käinud üle jõu juba enne energiahindade tõusu ja praegune olukord näitab meile valusalt kätte, kui haavatav see valdkond on. Täna ei ole enam võimalik täiendavate rahastusallikate loomiseta liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas“, ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ministri sõnul on sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega esimesed sammud siiski tehtud ja tegemist on olulise lähenemise muutusega pikaajalise hoolduse süsteemis, mille eesmärk on vähendada põlvkonnaülest hoolduskoormust ja võimaldada hooldust vajaval inimesel võimalikult kaua oma kodus elada. Muudatusega pakuvad nii riik kui kohalik omavalitsus edaspidi puudega inimestele kiiremini ja terviklikumat vajalikku abi. Ehkki kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma inimesi aidata, täpsustab eelnõu, et edaspidi tuleb välja selgitada ka lähedast hooldava inimese toetusvajadus ja korraldada abi pakkumine. „Lähedase hooldamine on perele raske nii vaimselt, füüsiliselt kui ka majanduslikult. Mida varem saab tuge ka lähedast hooldav inimene, seda suurema tõenäosusega saab ta uuesti tööle minna ja ennetatakse võimalikke vaimse tervise probleeme,“ lisas minister Riisalo. Veel olulisi muudatusi sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muutmise eelnõus: KOVidele luuakse õigus saada ülevaade enda piirkonnas elavatest lastest, kellele on puude raskusastet taotletud ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud. Riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise andmevahetuse loomise eesmärk on märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara ning luua lahendused, mis võimaldavad õigeaegset abi ja ennetavad probleemide süvenemist. Praegu peab inimene ise abi saamiseks KOVi pöörduma. Laste heaolu suurendamiseks täpsustatakse eelnõus ka riigi ja KOVide ülesandeid seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisel, milleks on loodud lastemajad Eesti eri piirkondades. Riik tagab omavalitsustele iga-aastaselt lisavahendeid puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Eelnõuga muudetakse toetuse kasutamine paindlikumaks, et paremini toetada abivajava lapse toimetulekut, ennetada abivajaduse süvenemist ja vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetavate teenuste saamiseks ei pea pered enam tingimata lapsele puuet taotlema. Riigikohtu lahendi tulemusena täiendatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust (PISTS), selgitades, et lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele on kõrvalabi ja juhendamine abi osutamine ka inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime ravitoimingutega. Samuti lihtsustub puude raskusastme tuvastamine muutumatu või progresseeruva seisundiga vanaduspensioniealistel, võimaldades puude raskusastet tuvastada pikema kestusega kui viis aastat. Lisaks peab eelnõu järgi omavalitsuse sotsiaaltöötajal senise mistahes kõrghariduse asemel olema erialane kõrgharidus või sotsiaaltöötaja kutsetunnistus. Sotsiaaltöötaja töö on kriitilise tähtsusega, sageli inimeste elusid muutev ning tema tegevus peab olema kooskõlas seadusandlusega, ta peab teadma oma töö teoreetilist tausta, tundma parimaid praktikaid ning omama eetilist väärtusbaasi. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ettevalmistus peab vastama nõudele hiljemalt 2026. aasta 1. juuliks. Muudatustega jätkatakse ka teenuste saamise õiguse lahti sidumist puude raskusastmest. Toetavate erihoolekandeteenuste saamine on olnud aastaid puudest lahti seotud ja ning seda tehakse  edaspidi ka ööpäevaringsete erihooldusteenuste puhul. Muudatuse tulemusel ei ole teenuse saamise eelduseks raske või sügav puude raskusaste, vaid hinnatud abi- ja toetusvajadus. Eelnõu muudatusettepanekute tähtajaks määrati 10. veebruar 2022. Pressiteade eesti viipekeeles

Valitsus kiitis heaks sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele ja vabastavad lapselapsed vanavanemate ning vanavanemad täisealiste lapselaste ülalpidamiskohustusest. „Tegemist on olulise lähenemise muutusega pikaajalise hoolduse süsteemis, mille eesmärk on vähendada põlvkonnaülest hoolduskoormust ja võimaldada hooldust vajaval inimesel võimalikult kaua oma kodus elada,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Muudatusega pakuvad nii riik kui kohalik omavalitsus edaspidi puudega inimestele kiiremini ja terviklikumat vajalikku abi. Ehkki kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma inimesi aidata, täpsustab eelnõu, et edaspidi tuleb välja selgitada ka lähedast hooldava inimese toetusvajadus ja korraldada abi pakkumine. „Lähedase hooldamine on perele raske nii vaimselt, füüsiliselt kui ka majanduslikult. Mida varem saab tuge ka lähedast hooldav inimene, seda suurema tõenäosusega saab ta uuesti tööle minna ja ennetatakse võimalikke vaimse tervise probleeme,“ lisas minister Riisalo. Veel olulisi muudatusi sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muutmise eelnõus: KOVidele luuakse õigus saada ülevaade enda piirkonnas elavatest lastest, kellele on puude raskusastet taotletud ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud. Riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise andmevahetuse loomise eesmärk on märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara ning luua lahendused, mis võimaldavad õigeaegset abi ja ennetavad probleemide süvenemist. Praegu peab inimene ise abi saamiseks KOVi pöörduma. Laste heaolu suurendamiseks täpsustatakse eelnõus ka riigi ja KOVide ülesandeid seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisel, milleks on loodud lastemajad Eesti eri piirkondades. Riik tagab omavalitsustele iga-aastaselt lisavahendeid puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Eelnõuga muudetakse toetuse kasutamine paindlikumaks, et paremini toetada abivajava lapse toimetulekut, ennetada abivajaduse süvenemist ja vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetavate teenuste saamiseks ei pea pered enam tingimata lapsele puuet taotlema. Riigikohtu lahendi tulemusena täiendatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust (PISTS), selgitades, et lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele tuleb osutada kõrvalabi ja juhendamistamist ka inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime ravitoimingutega. Lisaks peab eelnõu järgi omavalitsuse sotsiaaltöötajal senise mistahes kõrghariduse asemel olema erialane kõrgharidus või sotsiaaltöötaja kutsetunnistus. Sotsiaaltöötaja töö on kriitilise tähtsusega, sageli inimeste elusid muutev ning tema tegevus peab olema kooskõlas seadusandlusega, ta peab teadma oma töö teoreetilist tausta, tundma parimaid praktikaid ning omama eetilist väärtusbaasi. Muudatustega jätkatakse ka teenuste saamise õiguse lahti sidumist puude raskusastmest. Toetavate erihoolekandeteenuste saamine on olnud aastaid puudest lahti seotud ja ning seda tehakse  edaspidi ka ööpäevaringsete erihooldusteenuste puhul. Muudatuse tulemusel ei ole teenuse saamise eelduseks raske või sügav puude raskusaste, vaid hinnatud abi- ja toetusvajadus. Pressiteade eesti viipekeeles

Valitsus kiitis heaks sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele ja vabastavad lapselapsed vanavanemate ning vanavanemad täisealiste lapselaste ülalpidamiskohustusest. „Tegemist on olulise lähenemise muutusega pikaajalise hoolduse süsteemis, mille eesmärk on vähendada põlvkonnaülest hoolduskoormust ja võimaldada hooldust vajaval inimesel võimalikult kaua oma kodus elada,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Muudatusega pakuvad nii riik kui kohalik omavalitsus edaspidi puudega inimestele kiiremini ja terviklikumat vajalikku abi. Ehkki kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma inimesi aidata, täpsustab eelnõu, et edaspidi tuleb välja selgitada ka lähedast hooldava inimese toetusvajadus ja korraldada abi pakkumine. „Lähedase hooldamine on perele raske nii vaimselt, füüsiliselt kui ka majanduslikult. Mida varem saab tuge ka lähedast hooldav inimene, seda suurema tõenäosusega saab ta uuesti tööle minna ja ennetatakse võimalikke vaimse tervise probleeme,“ lisas minister Riisalo. Veel olulisi muudatusi sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) ja teiste seaduste muutmise eelnõus: KOVidele luuakse õigus saada ülevaade enda piirkonnas elavatest lastest, kellele on puude raskusastet taotletud ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud. Riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise andmevahetuse loomise eesmärk on märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara ning luua lahendused, mis võimaldavad õigeaegset abi ja ennetavad probleemide süvenemist. Praegu peab inimene ise abi saamiseks KOVi pöörduma. Laste heaolu suurendamiseks täpsustatakse eelnõus ka riigi ja KOVide ülesandeid seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisel, milleks on loodud lastemajad Eesti eri piirkondades. Riik tagab omavalitsustele iga-aastaselt lisavahendeid puudega lastele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Eelnõuga muudetakse toetuse kasutamine paindlikumaks, et paremini toetada abivajava lapse toimetulekut, ennetada abivajaduse süvenemist ja vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetavate teenuste saamiseks ei pea pered enam tingimata lapsele puuet taotlema. Riigikohtu lahendi tulemusena täiendatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust (PISTS), selgitades, et lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele tuleb osutada kõrvalabi ja juhendamistamist ka inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime ravitoimingutega. Lisaks peab eelnõu järgi omavalitsuse sotsiaaltöötajal senise mistahes kõrghariduse asemel olema erialane kõrgharidus või sotsiaaltöötaja kutsetunnistus. Sotsiaaltöötaja töö on kriitilise tähtsusega, sageli inimeste elusid muutev ning tema tegevus peab olema kooskõlas seadusandlusega, ta peab teadma oma töö teoreetilist tausta, tundma parimaid praktikaid ning omama eetilist väärtusbaasi. Muudatustega jätkatakse ka teenuste saamise õiguse lahti sidumist puude raskusastmest. Toetavate erihoolekandeteenuste saamine on olnud aastaid puudest lahti seotud ja ning seda tehakse  edaspidi ka ööpäevaringsete erihooldusteenuste puhul. Muudatuse tulemusel ei ole teenuse saamise eelduseks raske või sügav puude raskusaste, vaid hinnatud abi- ja toetusvajadus. Pressiteade eesti viipekeeles

Valitsus kiitis heaks ligipääsetavuse eelnõu, millega lihtsustatakse erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut. Elektrooniliste toodete ja teenuste arendamisel ning pakkumisel tuleb ettevõtjatel edaspidi arvestada ka erivajadustega nagu nägemis- või kuulmispuue või probleemid motoorikaga. Aktiivselt ühiskonnaelus osalemine on kahjuks jätkuvalt paljudele inimestele keeruline, kes sooviksid õppida, töötada ja muul moel kaasatud olla, kuid keda piiravad tehnilised lahendused. Tehnoloogia areneb aga pidevalt ja nii infokeskkond kui ka tooted ja teenused peavad olema kasutatavad, sõltumata inimese erivajadusest,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Kaasavamatest lahendustest võidavad nii puudega inimesed, lapsed, eakad kui igaüks, kellel ajutine tervisehäda ei võimalda kõiki meeli kasutada.“ Uued reeglid puudutavad tarbijatele suunatud tooteid ja teenuseid nagu finantsteenused, e-kaubandus, infotablood ja iseteenindusterminalid, elektroonilise side teenused ja lõppseadmed, audiovisuaalmeedia tarbimiseks vajalikud teenused, e-raamatu teenus, hädaabiühendus, arvutite riistvara- ja operatsioonisüsteemid. Eesmärk on, et inimene ei jää toodete ja teenuste kasutamisel oma erivajaduse tõttu hätta, vaid leiab alternatiivse formaadi. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Suti sõnul on kasutaja teekond alates koduuksest kuni teenuse või kaubani soovitud asukohas oluline kõigile inimestele. „Uued ligipääsetavuse nõuded tagavad, et ka elektroonilised teenused ja seadmed oleksid mugavalt ja kasutajasõbralikult kasutatavad eriti neile, kel pole võimalik mõnd meelt kas ajutiselt või püsivalt kasutada, aga ka neile, kel erivajadust pole. Ligipääsetav teenus on inimesele paremini tajutav, mõistetav, mugavamalt kasutatav ja töökindlam. Eelnõu näeb ette baaskriteeriumid, mida mingi toode või teenus peab täitma, kuid see, kuidas üht või teist nõuet täita,  on ettevõtja valida, et jätta ruumi innovatsioonile,“ rääkis Sutt. Ligipääsetavuse seadusega võetakse üle nn ligipääsetavuse direktiiv, mille arutelusid juhtis Eesti 2017. aastal Euroopa Liidu eesistumise ajal. Kõikides liikmesriikides kehtivad ühesugused ligipääsetavusnõuded hõlbustavad piiriülest kaubandust ja inimeste vaba liikuvust. Nõuete ühtlustamisest saavad kasu ka ettevõtjad, kes saavad tooteid ja teenuseid siseturul piiriüleselt pakkuda lihtsamalt, sest ühtsete nõuete kehtides ei pea nad enam arvestama erinevates liikmesriikide erinevate eeskirjadega. Kui ettevõtja kahtleb, kas konkreetne toode või teenus peab vastama eelnõu nõuetele, saab ta praegu pöörduda küsimustega vastava valdkonna ministeeriumi poole. Eelnõu jõustudes on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil järelevalve toimingute käigus pädevus otsustada, millised tooted ja teenused peavad ligipääsetavusnõuetele vastama. Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõuga ei kehtestata nõudeid tehiskeskkonnale. Samuti ei kohaldu uus seadus mikroettevõtjast teenuseosutajale ning toodetega tegelevale mikroettevõtjale on seatud üldisest leebemad dokumenteerimise nõuded. Ligipääsetavuse seaduse eelnõu väljatöötamisel on koostööd teinud viis ministeeriumi: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, rahandusministeerium, siseministeerium, kultuuriministeerium ja sotsiaalministeerium. Eelnõu hakkab edasi arutama Riigikogu, seadus on planeeritud jõustuma hiljemalt 2022. aasta 28. juunil. Normid kohalduvad alates 2025. aasta 28. juunist uutele toodetele, mis pärast seda kuupäeva turule lastakse ja alates 2025. aasta 28. juunist osutatavatele teenustele, väheste eranditega. Ühe erandina võib näiteks iseteenindusterminali kasutada teenuse osutamisel kuni terminali majanduslikult kasuliku tööea lõpuni, kuid mitte kauem kui 20 aastat pärast selle kasutuselevõttu. Pressiteade eesti viipekeeles

Värske riigikohtu lahendiga muudeti oluliselt kehtivat puude tuvastamise seadusandlust. Lahendi järgi tuleb edaspidi võtta lapse ja vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme tuvastamisel lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele arvesse ka kõrvalabi vajadust ravitoimingute tegemisel. Kohus lahendas ühe lapse puude raskusastme tuvastamata jätmise juhtumi, andes sellega suunise, kuidas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust täiendada ja tõlgendada. Kohus leidis, et ravitoimingute puhul tuleb hinnata konkreetse lapse oskust ja suutlikkust teha vajalikke ravitoiminguid. Lisaks on kohtu sõnul oluline hinnata, kas ravitoimingutega seotud kõrvalabi ja juhendamise vajadus on püsiv, samuti abi või juhendamise intensiivsust ning tagajärgi, mis võivad tekkida kõrvalabi, juhendamise või ka järelevalve puudumisest. „Riigikohtu lahend laiendab tänast õigusruumi ning sotsiaalministeerium võtab seda kindlasti arvesse. Meie esmane tegevus on viia kehtivad õigusaktid vastavusse riigikohtu suunistega. Seejärel vaatame tervikuna üle kogu puude tuvastamise loogika ja erinevate hüvede seotuse puudega, et tagada peredele võimalikult kiire, ühetaoline ja laste vajadustele vastav abi. Oluline on muuta abi saamine lapsevanematele lihtsamaks, vähendada bürokraatiat ja toetada vanema võimalusi keskenduda oma lapse arengu toetamisele,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ministri sõnul on puude määramise süsteemi uuendamise vajadus ministeeriumile teada ja seoses sellega on juba kevadest erinevaid muudatusi ette valmistatud. Hiljuti saadeti kooskõlastusringile sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu, mis sisaldab erinevaid hoolduskoormusega inimestele ja abivajavatele lastele suunatud muudatusi. 2021. aasta märtsis käivitati koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga erivajadusega laste tugisüsteemi reform, mille üks tegevusi on teenuste saamise õiguse lahti sidumine puude raskusastmest, et tulevikus saaks teenuste kaudu võimalikult varakult abivajavat peret toetada, ennetada probleemide süvenemist ja võimaliku puude raskusastme väljakujunemist. Sotsiaalkindlustusameti senine praktika on lähtunud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud nõuetest. Sotsiaalkindlustusamet kehtivaid otsuseid tagasiulatuvalt üle ei vaata, kuid lapsevanematel on õigus pöörduda sotsiaalkindlustusametisse ja esitada uus taotlus lapsele puude raskusastme tuvastamiseks. Otsuse tegemiseks peavad digiloos olema lapse seisundit kirjeldavad ajakohased raviarsti või perearsti sissekanded. Pressiteade eesti viipekeeles

Värske riigikohtu lahendiga muudeti oluliselt kehtivat puude tuvastamise seadusandlust. Lahendi järgi tuleb edaspidi võtta lapse ja vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme tuvastamisel lisaks söömisele, hügieenitoimingutele, riietumisele, liikumisele ja suhtlemisele arvesse ka kõrvalabi vajadust ravitoimingute tegemisel. Kohus lahendas ühe lapse puude raskusastme tuvastamata jätmise juhtumi, andes sellega suunise, kuidas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust täiendada ja tõlgendada. Kohus leidis, et ravitoimingute puhul tuleb hinnata konkreetse lapse oskust ja suutlikkust teha vajalikke ravitoiminguid. Lisaks on kohtu sõnul oluline hinnata, kas ravitoimingutega seotud kõrvalabi ja juhendamise vajadus on püsiv, samuti abi või juhendamise intensiivsust ning tagajärgi, mis võivad tekkida kõrvalabi, juhendamise või ka järelevalve puudumisest. „Riigikohtu lahend laiendab tänast õigusruumi ning sotsiaalministeerium võtab seda kindlasti arvesse. Meie esmane tegevus on viia kehtivad õigusaktid vastavusse riigikohtu suunistega. Seejärel vaatame tervikuna üle kogu puude tuvastamise loogika ja erinevate hüvede seotuse puudega, et tagada peredele võimalikult kiire, ühetaoline ja laste vajadustele vastav abi. Oluline on muuta abi saamine lapsevanematele lihtsamaks, vähendada bürokraatiat ja toetada vanema võimalusi keskenduda oma lapse arengu toetamisele,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ministri sõnul on puude määramise süsteemi uuendamise vajadus ministeeriumile teada ja seoses sellega on juba kevadest erinevaid muudatusi ette valmistatud. Hiljuti saadeti kooskõlastusringile sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu, mis sisaldab erinevaid hoolduskoormusega inimestele ja abivajavatele lastele suunatud muudatusi. 2021. aasta märtsis käivitati koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga erivajadusega laste tugisüsteemi reform, mille üks tegevusi on teenuste saamise õiguse lahti sidumine puude raskusastmest, et tulevikus saaks teenuste kaudu võimalikult varakult abivajavat peret toetada, ennetada probleemide süvenemist ja võimaliku puude raskusastme väljakujunemist. Sotsiaalkindlustusameti senine praktika on lähtunud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud nõuetest. Sotsiaalkindlustusamet kehtivaid otsuseid tagasiulatuvalt üle ei vaata, kuid lapsevanematel on õigus pöörduda sotsiaalkindlustusametisse ja esitada uus taotlus lapsele puude raskusastme tuvastamiseks. Otsuse tegemiseks peavad digiloos olema lapse seisundit kirjeldavad ajakohased raviarsti või perearsti sissekanded. Pressiteade eesti viipekeeles

Täna avaneb sotsiaalministeeriumi taotlusvoor, millega riik otsib kolmeks aastaks strateegilisi partnereid sotsiaal- ja tervisevaldkonna arengukavades seatud eesmärkide täitmiseks. Tähelepanu keskmes on vaimne tervis, lastega pered ja vanemaealised. „Koostöö vabaühendustega on meile väga oluline. Erinevate partnerite ja võrgustikega jõudude ühendamine aitab ühiskonnale olulistes küsimustes ja tegevustes paremaid tulemusi saavutada. Loodame, et meie avanenud taotlusvoor leiab hea vastuvõtu ning näeme aktiivset osalust ja suurepäraste ideede konkurentsi,“ ütles sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse.   Taotlusvooruga otsitakse partnereid viiel teemal: vanemaealiste huvikaitse koostöövõrgustiku loomine ja arendamine; sotsiaalvaldkonna tööjõu toetamine eriala arendamise ja töötajate kvalifikatsiooni tõstmise ning motivatsiooni hoidmise abil; vaimse tervise organisatsioonide huvikaitse, elanikkonna vaimse tervise ja heaolu edendamine mõjusa huvikaitse ning strateegilise kommunikatsiooni abil; suitsiidiennetus vaimset tervist toetavate teenuste arenduse, oskuste õppe ja elanikkonna teadlikkuse tõstmise kaudu; lastega perede väärtustamine, peresõbralike hoiakute kujundamine ja lastega perede heaolu ning elukvaliteedi parandamine. Tegevuste rahastamiseks on sõltuvalt teemast ette nähtud 80 000 kuni 500 000 eurot aastas. Taotlusi saab esitada 18. novembrini. Taotlusi hindavad ja läbirääkimisi peavad sotsiaalministeeriumi erinevate valdkondade spetsialistid. Tegevustega saab alustada kõige varem 1. jaanuaril 2022. Strateegiline partnerlus on koostöövorm, mis aitab kaasa kvaliteetsema poliitika kujundamisele ja ellu viimisele. Alates 2019. aastast, mil strateegilise partnerluse formaadiga alustati, on läbi viidud neli avatud taotlusvooru. Eraldatud on 11,4 miljonit eurot ning käivitatud kokku 15 partnerlust, millest seitse jätkuvad ka järgmisel aastal. Nende hulgas on nii annetatud toidu jagamise, esmaabi, hasartmängusõltuvuse, laste heaolu ja kaasatuse edendamise kui ka puudega inimeste huvikaitse organisatsioonide võimestamise partnerlused. Strateegilise partnerluse puhul rahastab riik tegevusi kuni 90% ulatuses, rahalise omafinantseeringuna peab partner lisama 10%. Partnerlusi rahastatakse hasartmängumaksu laekumisest. Lisainfo: https://www.sm.ee/et/hasartmangumaksu-toetused Kontakt: Piret Audova, peaspetsialist, tel: 626 9224 piret.audova@sm.ee

Suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse on Eestis üldjoontes hea, kuid seda aitaks veelgi paremaks muuta suurem teadlikkus psüühilise erivajadusega inimeste eripärade kohta, selgub sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust. 70% inimestest leiab, et tunneks ennast psüühilise erivajadusega inimestega suheldes mugavamalt, kui teaks neist enam. Eriti oluline on teadlikkuse suurendamine muu emakeelega elanikkonna hulgas, kes suhtuvad psüühilise erivajadusega inimestesse eestlastest ettevaatlikumalt. Psüühilise erivajadusega inimesi on Eestis umbes 55 000 ning nende hulka kuuluvad nii rasket või kroonilist laadi psüühilise haigusega kui ka intellektipuudega inimesed. „Paarkümmend aastat tagasi olid psüühikahäirega või füüsilise puudega inimesed „ära peidetud“ suurtesse kombinaadi tüüpi asutustesse, kus elamistingimused ja pakutav tugi olid kaugel inimväärikast elust. Ammugi ei saanud me sel ajal rääkida võimetekohase hariduse pakkumisest, eneseteostusest ja ühiskonna liikmeks olemisest,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Viimaste kümnendite jooksul oleme teinud ära suure töö ja olukord on muutumas. „Eesti on võtnud suuna, et suletakse eraldatud paikades asuvad suured, haiglatüüpi hooldekodud  ja teenuse osutamise kohad inimestele luuakse kogukondade keskele.“ Ministri sõnul näitab värskelt valminud uuring inimeste suhtumine psüühilise haiguse ja  intellektipuudega inimestesse on muutunud, kuid riik tegutseb selle nimel, et Eesti elanikud võtaksid psüühilise erivajadusega inimesed positiivsete hoiakutega kogukondadesse vastu. Veidi rohkem kui pooltel vastanutest puudub kokkupuude psüühilise erivajadusega inimestega, mis tähendab, et isiklikku kogemust sellise erivajadusega inimesega suhtlemisel on pigem vähe. Enim puututakse psüühilise erivajadusega inimestega kokku linnaruumis või muus avalikus kohas, seega ei pruugi kokkupuude olla eriti sügav. Esile toomist väärib, et psüühilised raskused jäävad sageli silmale nähtamatuks – seega võivad paljud inimesed tegelikult kokkupuudet omada, kuid ei ole sellest teadlikud. Nii kinnitabki üle 20% uuringus osalenuist, et ei oska psüühilise erivajadusega inimest ära tunda. Läbiv joon on nooremate põlvkondade toetavam hoiak psüühiliste erivajadustega inimeste osas. See väljendub ühelt poolt suuremas valmisolekus elada nende naabruses, teisalt peavad noored inimesed vanemate põlvkondadega võrreldes olulisemaks psüühilise erivajadusega inimeste jaoks sobivate töötingimuste loomist. Noored ja naised on psüühilise erivajadusega inimeste suhtes üldiselt toetavamad kui vanemad inimesed ja mehed. Valdav osa vastanutest suhtub psüühilise erivajadusega inimestesse kas positiivselt (25%) või neutraalselt (64%). Samuti kinnitab 56% vastanutest, et suhtub erivajadusega inimestesse samamoodi kui erivajaduseta inimestesse ning 49% on valmis sekkuma, kui keegi teeb erivajadusega inimesele ülekohut. Milttoni muutuste nõustaja, psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro sõnul on negatiivsema varjundiga vastused suuresti seotud teadmatusega, mis tekitab hirme. Nii näiteks leiab enim inimesi, et psüühilise erivajadusega inimesega suhtlemise muudaks lihtsamaks paremad teadmised nende käitumise eripärade kohta. “Negatiivseid hoiakuid saab muuta eelkõige läbi isikliku kogemuse,” jätkas Kangro. “Vahetu kokkupuude erivajadusega inimesega aitab reeglina kaasa suhtumise muutumisele.” Kangro märkis, et meie vajadused inimestena on üsna sarnased. „Et saaksime ühiskonna liikmetena võimalikult täisväärtuslikult toimida, on vaja sobivat keskkonda. Sellise keskkonna loomisega ka psüühilise erivajadusega inimeste jaoks on vaja teadlikult tegeleda,“ selgitas Kangro, lisades, et iga inimene vajab enda ümber toetavat võrgustikku ja võimalust teha jõukohast tööd. Eestlased puutuvad enda sõnul psüühilise erivajadusega inimestega kokku mõnevõrra sagedamini kui muude rahvuste esindajad. Märgatav on muu emakeelega kogukonna veidi madalam toetus psüühilise erivajadusega inimeste suhtes, mis on suure tõenäosusega seletatav nii väiksema teadlikkuse kui vähesema kontaktiga. Nimelt on vaimse tervise alased teavitustegevused seni toimunud eeskätt eesti keeles, samuti on psüühilise erivajadusega inimeste jaoks loodud kogukonnas elamise võimalusi enam just piirkondades, kus muude rahvuste esindajaid elab vähem.  Uuringu tegemist nõustanud Peaasi.ee ühiskonnauurija Merle Purre sõnul vajab teavitustöö muu emakeelega inimeste hulgas parandamist, näiteks venekeelseid materjale psüühiliste erivajaduste paremaks mõistmiseks on palju vähem. Ta tõi välja uuringust selgunud tõsiasja: muust rahvusest vastajad toovad selgelt esile, et paremad teadmised psüühiliste erivajadustega inimeste kohta aitaksid neil ennast nendega kokku puutudes mugavamalt tunda, mis ilmestab avatud hoiakut uute teadmiste suhtes. Uuringu viis tänavu juulis-augustis läbi Norstat Eesti. Kokku küsitleti 1080 inimest üle Eesti. Pressiteade eesti viipekeeles

Täna, 29. septembril tähistatakse teist korda rahvusvahelist toiduraiskamise vähendamisele pühendatud päeva. Eestis keskendutakse sel puhul kodumajapidamiste ja potentsiaalsete annetajate teadlikkuse tõstmisele. Vaata toiduannetamine.ee lehelt, kellele saad oma lähiümbruskonnas toitu annetada. Igal aastal läheb maailmas toodetud toidust 1/3 raisku ehk prügikasti, samas kasvab inimeste arv, kellel on toidust puudus. Toidujäätmete teke ja toiduraiskamine on aktuaalsed ka Eestis. Selle aasta kevadel valminud keskkonnaministeeriumi tellitud toidujäätmete ja toidukao tekke uuringust selgus, et Eesti kauplustest läheb annetamisele vaid 12% müümata jäänud toidust. „Eestis on pea 300 000 absoluutses ja suhtelises vaesuses elavat inimest, kes vajavad toiduabi. Viimasel aastal on lisandunud suure võlakoormaga perekondi ja teisi, kes on raskustesse sattunud koroonaviiruse levikust tingituna. Kvaliteetsete toiduülejääkide kogumine ja ümberjaotamine on hea võimalus säästa keskkonda ja toetada abivajavaid peresid ja üksi elavaid vanemaid inimesi, sajad Eesti ettevõtted panustavad juba praegu toidu päästmisesse,“ ütles sotsiaalministeeriumi nõunik Tea Varrak.  Varraku sõnul võib toidu annetamisega tegelemine tunduda lisatöö ja -kuluna, kuid tegelikult saab see olla ettevõttele kasulik. „Toitu ära visates tuleb tasuda jäätmeveo ja -käitluse eest, aga annetamisel neid kulusid ei ole ning ettevõte saab aidata abivajajaid ja panustada keskkonnahoidu. Nimelt kaasnevad toidu äraviskamisega ressursside asjatu raiskamine ja negatiivne mõju keskkonnale. Toidu annetamine on üks viis, kuidas toidujäätmete teket ja sellega kaasnevaid keskkonnamõjusid vähendada.“ Annetamisel on kõige olulisem toidu ohutuse tagamine. Selleks on Põllumajandus- ja Toiduamet koostanud juhendi „Toiduohutus annetamisel“. Valminud interaktiivselt veebilehelt leiab viited nii toiduohutust kui annetuste maksustamist kajastavatele juhenditele. Toidu ülejääkide ohutu ümberjaotamisega tegeleb Eestis kõige ulatuslikumalt SA Eesti-Hollandi Heategevusfond ehk Toidupank, mis on tänaseks arenenud üle-eestiliseks toidupankade võrgustikuks. Lisaks Toidupangale aitavad annetatud toidu abivajajateni viia Lasterikaste Perede Liit, Päästearmee, Punane Rist, Puuetega Inimeste Liit, kirikud ja kogudused jt. Toidujäätmete tekke ja toiduraiskamise vähendamiseks on oluline tähelepanu pöörata ka tarbimisharjumustele. Kevadel valminud toidujäätmete ja toidukao uuringust selgus, et erinevate tarneahela sektorite võrdluses läheb enim toitu raisku kodudes. Kokku viskavad Eesti kodumajapidamised toidukaona ära ligikaudu 98 miljoni euro väärtuses toitu aastas. Kõige enam läheb meie kodudes prügikasti aed- ja juurvilju, aga ka valmistoidu jääke, puuvilju ja marju ning piimatooteid. Sageli on toidu äraviskamise põhjuseks see, et toit rikneb enne, kui see ära tarbitakse. „Teadlikum toiduga majandamine saab alguse menüü ja ostude planeerimisest, arvestades, mis toiduained on külmikus ja kappides juba olemas. Püüdke sättida menüüd planeerides toidukordi nii, et toorained kattuksid või saaks eelmise päeva söögist järgmisel päeval uue roa valmistada,“ soovitab keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Kristel Kibin. Sageli ei mõisteta pakendil säilimisaja märgistuse „parim enne“ ja kõlblik kuni“ erinevusi. "Kõlblik kuni" märgitakse kiiresti riknevale toidule, mis võib muutuda lühikese aja jooksul inimese tervist ohustavaks. See toit tuleb tarbida enne kuupäeva möödumist. „Parim enne“ kuupäev näitab aga toidu kvaliteeti märgitud ajani ja selle möödumisel on toitu veel mõnda aega ohutu süüa. “Selleks, et toidud enne säilimistähtaja möödumist saaksid tarbitud, tasub külmikus või kapis tõsta vanemad ja lühema säilimisajaga tooted ettepoole. Samuti võib pereliikmetega kokku leppida, et külmikus üks riiul on selline, kuhu alati paigutatakse esmajärjekorras söömist vajavad toidud,” lisas Kibin. Rohkem nippe toiduraiskamise vähendamiseks leiab keskkonnaministeeriumi “Austa toitu jäägitult“ kampaanialehelt envir.ee/toidujäätmed.  Vaata ka toiduannetamisega seotud müüte: toiduannetamine.ee Pressiteade eesti viipekeeles