INIMENE • Teist aastat peab Võrumaa puuetega inimeste koda aastast kokkuvõtteid tehes meeles invasportlasi. Tänavu saab austava aasta sportlase tiitli Ivar Hillep, Võrumaa nägemisinvaliidide ühingu juhataja.
Medaleid on Ivar Hillepil (59) kamaluga: kabes, males, koroonas, kergejõustikus… Punkti võib panna loetelule mälumänguga. Tervest oma kõlisevast kimbust tõstab ta esile kahte medalit: sel aastal Eesti puuetega inimeste meistrivõistlustel meeskonnaga kabes võidetud kuld- ja males teenitud pronksmedalit.
„Ma hindan, jah, meeskonnamängu tulemust kõrgemalt, sest teistega arvestada on raskem kui üksi võistelda,” kõlab põhjendus.
Koja kabe- ja malemängijad kohtuvad korra nädalas, nii juba kolm aastat. „Peab ajud soojas hoidma,” ütleb Ivar Hillep. Tulemused näitavad nüüd, et need ongi päris heas toonuses.
Samas ei pea pingutama, et aduda: pelgalt võitmise pärast seda ei tehta. Kabemäng on Ivar Hillepile väljund, nagu kellelegi on viinavõtmine või veebis nõmedate kommentaaride kirjutamine.
Kergejõustikumedalite kohta tähendab vestluskaaslane koguni, et need on saadud möödaminnes. Teadlikku treeningut ta ei tee, aga on ikka valmis võistlusse sukelduma. „Kui juhtub, läheb hästi, kui ei juhtu, soovin võitjale õnne,” lausub Ivar Hillep muretult.
Ta mõjub üldse väärika kaotajana, aga ei pea ilmselt kaotuskibedust, vähemalt kabes, ka eriti tihti taluma. Tegu võib olla ühe Võrumaa parema kabetajaga. Ivar Hillep palub seda hinnangut küll lahjendada: ta ei ole kõige kehvem mängija.
Pöördepunktiks õnnetus lapsepõlves
Puuetega inimeste koja juhataja Väino Marjak on tutvustanud Ivar Hillepit kui kireva elukäiguga meest. Mida igapäevaste kaasteelistega jagatakse, seda päris leheveergudele laiali ei laotata.
Üks keerukoht tema elus oli kahtlemata 51 aastat tagasi. Kaheksa-aastane poiss puutus midagi, millest oleks pidanud kaugele hoidma. Plahvatuse tõttu kaotas Ivar Hillep parema käelaba ja jäi aastaks päris pimedaks.
Tagantjärele arvab ta, et täiskasvanuna oleks olnud ilmselt raske eluga kohaneda, ümber õppida, aga lapseeas sai ta sellega hästi hakkama. Tuleb kenasti toime tänaseni.
Nägemist on Ivar Hillep tänu arstiteaduse arengule ajapikku tublisti juurde saanud. Seda on küllalt isegi autojuhtimiseks. Juhiloa sai ta kümmekond aastat tagasi ja autoregistrikeskuse Võru osakonna juhataja isiklikult võttis temalt eksami vastu, et muu hulgas veenduda, kuidas juhiks pürgija käigukangi käsitseb.
Teeb palju, jõuab palju
Autoga või mitte, aga Ivar Hillep liigub elu keskel, ei vaata eemalt. Ta peab Võru vallas väikest talukohta, juhib maakonna nägemisinvaliidide ühingut, liigub arvutimaailmas, loeb, muidugi mängib kabet ja lööb kaasa mitmesugustel puuetega inimeste võistlustel ja koosviibimistel üle Eesti.
„Tegevust on juba nii palju, et juurde ei tohi enam võtta. Mingi vaba aeg peab ka jääma. Kas ma kõike seda teeksingi, aga siin utsitatakse tagant: mine sinna, mine tänna… ” ütleb ta tehtud rahulolematusega.
Üks utsitaja ongi Väino Marjak. Ta tuleb seda porinat kõrvaltoast kommenteerima, sest jutuajamine toimub Võrumaa puuetega inimeste koja ruumides. Väino Marjaku sõnul on võrulased lihtsalt nii haaravalt seltskondlikud, et üritustel üle pole õiget mekki, kui siitkandirahvast kohal ei ole. Niisiis tuleb minna.
„Ega ma kahetsegi. Kõik see on üks meeldiv ajaviide ja inimesele on ju kari väga tähtis,” lisab Ivar Hillep nõustuvalt.
Siiski ei varja ta, mida ta teeks, kui seda elavat seltsielu ei oleks: kõnniks metsas, silmitseks puid, nokitseks talutööd teha.
Ise võid jäädagi küsimust sobivalt sõnastama, aga Ivar Hillepil on läbimõeldud vastus kohe varnast võtta. Ta arvab, et tema tasakaalukas olek on maskeeritud laiskus. Kui nii, siis tasub laisaks hakata.
* * *
Puuetega inimeste koda annab aasta invasportlase tiitlit välja teist aastat. Parima naissportlase aunimetuse saab tänavu Elve Kroonmäe.
Allikas: http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10112
Visits: 14
