Vaesuse vastu võitlemine on suur globaalne ülesanne, aga seda ei tohi kokku segada puudega inimestega, kirjutab europarlamendi liige Indrek Tarand plaanitavat töövõimetusreformi kritiseerides Postimehe arvamusportaalis.
«Niikaua kui puudega inimeste probleemi tahetakse käsitleda meditsiini või töövõimetuse paradigmas, me edu ei saavuta. Neid inimesi tuleb vaadelda inimõiguste kontekstis!»
Brian Crowley, Euroopa Parlamendi liige, Iirimaa. Liigub vaid ratastoolis.
Tänast olukorda töövõimetuse määratlemisel Eestis on kritiseerinud Riigikontroll (2010 ja 2014), Praxis (2011) ning ka rahvusvaheline Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD, 2012). Valitsus otsustas olukorra parandamiseks ära kasutada Euroopa Liidu raha ja kuna selle taotlemisel on tähtajad, siis tuleb kiirustada. Kuid kas kiirustamine on parim abimees kvaliteedi saavutamisel? Eriti kui kiirustamise käigus seaduse objekti ehk puudega inimeste endi ja nende esindusorganisatsioonidega pole seepärast mahti dialoogi laskuda.
Praegune reform puudutab 100 000 tööealist puudega inimest. Tajugem, et see on pea iga kümnes inimene meie seas! Jah, olen teadlik, et mitte igakord ei kirjuta arst töövõimetust välja tugeva puude tõttu, vaid hoopis teistel kaalutlustel – et inimene sattuks mingigi sotsiaalse kaitse vihmavarju alla, olgu või aukliku. Kuid mõelgem hetkeks – kas tõesti on seaduseandja loonud täna võimaluse, et terved saavad teenimatult puudetõendi? Kui selline viga eksisteerib, siis parandagem see. Kuid loota uue seaduse abil, et suur osa tegelikest puudega inimestest nagu nõiaväel ja võluvitsaga löödult töövõimelisteks saavad, on üpriski kummastav. Kuid just säärane lootus kumab menetluses oleva seadusandliku akti tagant vaatlejale otse silma.
Kui töötati välja eelmist, peamiselt tööealisi käsitlevat puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seadust, oli Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit (edaspidi ELIL) aktiivselt kaasatud. Puuetega inimeste organisatsioonid pöörasid juba siis tähelepanu mitmesugustele probleemidele, kuid lõppkokkuvõttes neid arvamusi ei võetud kuulda. Tulemuseks on see, et kehtestatud hindamine hakkas massiliselt juurde tootma tööealisi puudega inimesi. Eesti Päevaleht kirjutas tookord, et iga neljas kagueestlane on invaliid! Ühes Tartumaa vallas elas 952 inimest, kellest 381-l oli puue. Kas olukord on kümne aastaga paremaks läinud? Sotsiaalministeeriumi ametnik põhjendas toona, et ei tea täpselt isegi, aga «tõenäoline on võimalus, et invaliididele mõeldud raha on läinud suures osas vaesuse leevendamiseks». Selline ametniku vastus aktsepteeris seda, et puudega inimestele mõeldud toetust võivad saada ka vaesusesse sattunud töötud inimesed.
Fakt on, et puudega inimeste osakaal Eestis oli kasvuteel, keskmise, raske või sügava puudega on meist kirja järgi iga 11. inimene. Mõistagi proovitakse nüüd süsteemi ebaefektiivsust uue seadusega parandada.
Seaduseandjad peavad alustuseks endale selgeks tegema puudega inimese mõiste. Praegu on ühte katlasse pandud haiged ja puudega inimesed. Esimesi aitab aktiivses hõives hoida tervishoiusüsteem, kuid puudega inimestele tuleb esmalt tagada puude kompenseerimiseks kõrvalabi. Näiteks liikumispuudega inimesel on tarvis eritransporti, sageli ka inimest, kes ühte või teist täisvõimelise inimese jaoks ülilihtsat toimingut teha aitab. Kas kujutate ette, kui näiteks uksekell või liftinupp on paigutatud püsti seisjale mugavale kõrgusele, siis istuvas asendis ratastoolis kodanik ei pruugi selleni küündida? Kujutate muidugi, pole keeruline. Aga kas teate, kui palju selliseid kohti Eestis on? Ma arvan, et liiga palju.
ELIL toetab tänase töövõimetoetuse seaduse eelnõu (edaspidi TvTS) eesmärki: hinnata inimese töövõimet ja tagada toetused ning teenused, mis viiksid aktiivse osaluseni tööturul. Samas sihtrühma tegelikke vajadusi arvestamata, põhjalike mõjuanalüüsideta võime hoopiski võimendada olemasolevaid probleeme ja uusi juurdegi tekitada.
TvTS eelnõu näeb ette, et hinnatakse ära inimese töövõime ja sellega kehtestatakse talle aktiivsusnõuete täitmise kohustus. Mis tähendab, et ehkki oled ratastoolis, peaksid leidma töö ja sel otstarbel pead külastama ka töötukassat, erinevaid tööandjaid, käima koolitustel jne. Sest just niisugused tegevused peabki aktiivsusnõue kaasa tooma. Kuidas sundida tööandjaid võtma tööle hariduseta, oskusteta, töökogemuseta, osalist või paindlikku tööaega vajavaid inimesi, sellest eelnõu vaikib.
Korduvalt rõhutatakse vaid puudega inimese aktiivsusnõuete täitmise kohustust. ELIL 25. aastapäeva puhul kõneleti ka kahele värskele sotsiaalministrile sellest, osutades vabas turumajanduses kehtivale reeglile, et tööjõu hind on väga oluline sisend majandustegevusse ning ilma kompensatsioonimehhanismita on üksnes väga edukas ja heasüdamlik tööandja nõus palkama liikumisabivahendit kasutavat inimest. Muide, õnneks leidub meie seas ka selliseid ettevõtteid ja austav kummardus neile olgu siinkohal ka tehtud. Kuid laias plaanis ei anna eelnõu vastust küsimusele: kuidas ja milliste vahenditega motiveeritakse tööandjaid värbama puudega inimesi?
Ka tänasel hetkel jätkab töötamist sotsiaalministeeriumis ametnik, kes põhjendas, et invaliididele mõeldud raha on läinud suures osas vaesuse leevendamiseks. Vaesuse vastu võitlemine on teine suur globaalne ülesanne, aga seda ei tohi kokku segada puudega inimestega. Viimaste seas on olude sunnil rohkem vaesuspiiril või selle all olevaid inimesi ja mitte vaid Eestis, vaid ka näiteks Suurbritannias. Kuid näha lahendust selles, et kõikidelt võetakse töövõimetuspension ning asendatakse see töövõimetoetusega, sisuliselt töötu abirahaga, on ennatlik ja vale. Ning mõttekäik, et seni 65 protsenti töövõimetu kodanik saab edaspidi nimetuse 35 protsendi ulatuses töövõimeline elanik, viitab justkui peaksid seaduse tegijad end Jeesuseks, kes teatavasti suutis jalutuid kõndima panna. Paraku pole see mõte sugugi realistlik.
Eesti tööturu probleemid on laias laastus teada. Pole liiga kerge saada head ja korralikult tasustatud tööd. Aga oletame, et puudega inimene on selle saanud. Siis tabab teda ent seadusandja poolt järgmine hoop: niipea kui selle inimese brutotasu on rohkem kui 640 eurot kuus, hakatakse vähendama töövõimetoetust ning ärgu andku jumal, et puudega inimene teeniks 1000 eurot! Sellisel juhul lõpetatakse toetus tervikuna. Kui täna keskmiselt 250 eurot toetust või rahvakeeli invaliidsuspensioni saav isik saab tööd ja korralikku palka, ütleme, et 1000 eurot kuus, siis tulevikus jääb talle kätte veidi peale 800 euro. Tuletan meelde, et toetust sellise palga juures enam ei maksta.
Ratastooli sõidutava transporditeenuse hind on 1 euro/km. Ühistransporti ligipääsud on sageli olematud või raskendatud. Ehk teisisõnu – enamik teenitud tulust läheks iseenda tööle transportimisele ja tuleks veel puudugi… sest on veel puudest tingitud kulusid, mis tuleb inimesel endal kanda. Kas teate, et tänapäevane ratastool maksab umbes 1800 eurot, selle tehnohooldus omajagu ning toetusi eraldav komisjon ei suuda mitte alati toetust tagada. No ei ole naljakas tegelikult!
5. mail toimus ettevõtmine «Vabaduse jälg», mille käigus noored puudega inimesed tutvustasid juhtivatele poliitikutele oma igapäevaelu ja raskusi liikuma pääsemisel. Koostööd tegid nii ratastooli kui juhtkoera kasutavad inimesed. Muide, kas teate, kui palju maksab õpetatud juhtkoer ja tema toitmine?
Hiljuti moodustati ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevate kohustuste täitmise jälgimiseks ka komisjon. Võib olla oleks mõistlik selle esialgsed järeldused läbi vaadata ning komplitseeritud probleemile korralikult vundamendilt lahendusi projekteerima asuda. Euroopa fondide kullavihk võib ju valitsejate silmi pimestada ja anda alust ametnikele loendamatuteks seminarideks ja muuks, kuid üksnes rahavoo abil ei parandata lõppkokkuvõttes kellegi seisundit inimlikkuse ja inimväärikuse skaalal. Aga eesmärgiks on ju ikka just viimane, mitte mõni ristike Brüsseli tabelis lahtris «Eesti kulutas kõik raha ära!».
Alustuseks võiksid otsustajad vaadata ameerika filmi «Musical Chairs», mida näidatakse kogu maailmas, et tõsta teadlikkust meie hulgas elavate puudega inimeste kohta. Ning seejärel haarata lugemiseks ÜRO konventsioon, mille Euroopa Liit tervikuna on omaks tunnistanud.
Autor on Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president
Autor:
Indrek Tarand
Visits: 20
