Võrumaa Puuetega Inimeste Koda

Lugu algas sotsiaalministeeriumi poolt Eesti Puuetega Inimeste Fondile, puuetega inimeste organisatsioonide rahastuse koordineerijale, 9. aprillil saadetud pöördumisest seoses eriolukorraga. Kirjas tänati hea koostöö eest ja, viidates 2020. aasta hasartmängumaksu laekumiste kuni 50-protsendilise kahanemise hinnangule, teatati, et alates kolmandast kvartalist peab ministeerium väljamakstava toetuse summat vähendama.

Ministeerium avaldas soovi läbirääkimisteks, et leida antud olukorras kõigile parim lahendus ning pakkus välja ka omapoolsed võimalused: tõsta tulevikku tegevusi, mida eriolukorras ellu viia ei saa; pikendada tegevuste elluviimise perioodi (mis praktikas tähendab kolme aasta eelarve lahjendamist nelja aasta peale); jätta osa tegevusi ära või vähendada toetust kolmandas ja neljandas kvartalis ning jätta seejuures toetuse saaja otsustada, kuidas vähenenud mahus tegevust korraldada.

Kirjas anti võimalus fondipoolseteks ettepanekuteks, kuidas prognoositava tegevustoetusega toime tulla, kuid ka hoolikal ülelugemisel ei jäänud kirjapandust mingit kahtlust, et ees ootab mahukas kärbe.

Selgitan, miks puuetega inimeste organisatsioonidele – neid on Eesti Puuetega Inimeste Fondi poolt rahastatavas võrgustikus kokku paarisaja ringis – mõjus pöördumine tõsise ehmatusena.

Nagu ütlesin, on puuetega inimeste organisatsioonide rahastus olnud aastaid ebapiisav. Näiteks aastatel 2014 kuni 2019 püsis Eesti Puuetega Inimeste Kojaga liitunud organisatsioonide ja nende allorganisatsioonide kogutoetus hasartmängumaksust 950 000 euro mahus, samal ajal kui keskmine palk riigis kasvas 40 protsenti.

Organisatsioonide jaoks tähendab tegevustoetus raha ellujäämiseks ja sellest kaetakse vaid hädavajalikud kulud. Näiteks 2020. aastal pidi hasartmängumaksust tegevustoetust saama 272 puuetega inimeste ühingut, mis teeb organisatsiooni keskmiseks aastatoetuseks 4007 eurot.

Meie organisatsioonide argipäev tähendab paljude inimeste vabatahtlikku tööd, sageli isiklike liikumis- ja osaluspiirangute kiuste. Jah, võrgustikus on palju ühinguid ja ka seetõttu on iga üksiku organisatsiooni toetus eraldivõetuna ebapiisav. Kuid peame oma laia ja mitmekesist võrgustikku suureks väärtuseks.

Kuidas me muidu oskaksime esindusorganisatsioonina puuetega inimeste häält ühiskonnas võimendada, kelle kogemusele ja arvamusele toetuksime? Nimelt seda, laiale põhjale toetuvat arvamust, sotsiaalministeerium meilt ju partnerina ootab, et kujundada puuetega inimeste valdkonna poliitikat vastavalt tegelikele vajadustele.

Mõistame, et hasartmängumaksu laekumine väheneb ja varem kokkulepitu vajab ümberkorraldamist. Vajab ülevaatamist eelkõige küsimuses, kuidas tekkivat tühimikku rahaliselt täita. Operatiivse lahendusena võiks kaaluda hasartmängumaksu laekumiste vähenemise katmist riigieelarvelise eritoetusega. Omaette pikem teema on, kas üldse on mõistlik ja asjakohane katta puuetega inimeste organisatsioonide tegevustoetusi hasartmängumaksust või on selleks stabiilsemaid lahendusi. Kuid see on juba mõne teise loo teema.

Üks meie ühingu pikaaegne eestvedaja on tabavalt öelnud, et puuetega inimeste organisatsioonides ei arutleta selle üle, kas paneme lauale roosad või punased salvrätid. Hea, kui meil üldse salvrätte on!

Jah, tänu riigi väikesele, kuid siiski ellujäämist võimaldavale tegevustoetusele on meil salvrätid. Need ei ole kolmekordsed ega värvilised. Need ei ole isegi mitte kahekordsed. Kuid me oleme nende lihtsate ühekordsete salvrättidega suutnud säilitada suure, kogu Eestit katva puuetega inimeste eest seisva kodanikuühiskonna võrgustiku.

Laupäevasele puuetega inimeste organisatsioonide appikarjele kiirelt järgnenud sotsiaalministri Tanel Kiige kommentaar mõjus rahustavalt ja andis lootust, et leidub ka muu lahendus kui kärpimine. Sest mis juhtub ühekordse salvrätiga, kui seda püütakse õhendada?