29.09.2015 –  Wõrumaa Teataja, nr. 110 – Võrumaa vahvaim vanaisa Väino Marjak saab kõigega hakkama

FOTOKONKURSS ❯ Kui Lõu-na-Eesti vahvaimaks vanaisaks sai Peeter Hade Tartust, siis Võrumaa vahvaimaks vanaisaks tunnistas žürii Rõuge vallas Püssä külas elava Võrumaa puuetega inimeste koja tegevjuhi ning tubli invasportlase Väino Marjaku, kel on kaheksa last ja 20 lapselast.

Saatuslik õnnetus

Väino Marjak (67) elab koos abikaasa Heliga maalilises Püssä külas enda ehitatud majas, kuhu kolis sisse 20 aastat tagasi. Sinna aega jääb ka õnnetus, mida ta hea meelega ei meenutaks, kuid räägib siiski, sest toona juhtunu on teda ja tema ellusuhtumist palju mõjutanud. Nimelt jäi üle 30 aasta Võru mööblivabrikus töötanud mees siis pärast jaanipäeva oma auto alla ning murdis puusaluu. Ta oli üheksa kuud haiglas ning talle öeldi, et „see mees jääb küll eluks ajaks ratastooli”. „Kas tõesti?” mõelnud Väino enda sõnul ja tunnistab, et see oli aeg, kus tal oli võimalus oma elu üle järele mõelda. „ Ajasin end vägisi üles,” räägib ta. Haiglaelu polnud tema jaoks mingi meelakkumine, sest haigekassal ei olnud töötuks jäänud mehe abistamiseks raha ning tal tuli üheksa kuud valude käes piinelda. 5000 krooni, mis operatsiooni jaoks küsiti, tal lihtsalt polnud. Lõpuks suunas üks hea arst ta siiski Tartusse ravile ning Väinole tehti seal vajalikud operatsioonid. „Rõuge vallavalitsus maksis minu haiglakulud ja opi kinni, tänu vallale olen selline, nagu olen,” on mees siiani liigutatud. Operatsioonist oli abi. „Naistepäeval sain raami peal liikuda,” sõnab Väino naeratades. „Tulin koju.” Aga majaehitus oli tema õnnetuse tõttu pooleli jäänud ning ainult poolel majal olid aknad ees. „Elasin saunas. Head sõbrad tulid appi ja aitasid pooleli jäänud tööd ära lõpetada.” Tahab nüüd teisi aidata Praegu saab Väino endaga hästi hakkama. „Töödega läheb aega, aga ükski ei jää tegemata!” muigab ta lõbusalt. Abikaasa tunnustab teda vaikse naeratusega. Suure osa Väino ajast võtab töö Võrumaa puuetega inimeste kojas, mille juhiks ta on olnud juba kümme aastat, ning invasportlaste juhendamine Võru ratastooliklubis. „Enne õnnetust ei olnud mul aimugi, et invaliikumine on olemas,” tunnistab ta. Siis kuulis ta aga konkursist koja juhi kohale ning otsustas abikaasa Heli tagantutsitamisel proovida. See julgus tasus end ära. „Nüüd näen inimesi, kes on minust palju hullemas seisus,” räägib Väino. Õnnetuse enda kasuks pööranud mehe sõnul on puudega inimesel suur kasu liikumisest. „Siis on kohe teine olek, kui saad liikuda,” sõnab ta ning tõdeb: „Iga inimene leiab rakendust, kui tahab. Oluline on tahta!” Väino ise on tahtnud ja saanud ka. Ta ütleb uhkelt, et tema alaks on kergejõustik ning heitealades tal vastast pole. Samuti on ta saavutanud üle-eestilistel võistlustel kabes kolmanda koha. Medaleid on tal kodus saja ringis, pluss veel karikad. Teistele organiseerib ta Võrumaal kergejõustikuvõistlusi, täpsusorienteerumist ja mälumänge ning sõidutab abivajajaid invataksoga. Peale selle valitakse tema eestvedamisel igal aastal Võrumaa parimat invasportlast ja jagatakse neile auhindu. „Teen seda tööd, et anda teistele tagasi seda, mis minusse on panustatud,” räägib ta. Tema sõnul on invatöös kõige olulisem motiveerida inimesi kodust välja tulema ja teistega suhtlema. „Et nad ei istuks nelja seina vahel ja poleks tõrjutud.” Kõige olulisem on tema sõnul mitte käega lüüa. „Et ma ei saa endaga hakkama.” Ka temal oli alguses vä-ga-väga raske. „Tegin esimese sammu ja pisar oli silmas,” tunnistab ta. „Aga sa pead sellest üle olema.” Töö ja sportimise kõrvalt jätkub tegusal mehel aega ka laste ja lastelaste jaoks. Lapsi on tal abikaasaga kahepeale kokku kaheksa ja lapselapsi 20. Viimati käidi koos lastelastega Riia loomaaias. „Mul on invabuss, sain tasuta parkida,” meenutab Väino rõõmsalt naeratades. Seesuguse elujaatava huumoriga kõigile katsumustele julgelt silma vaatav mees ta ongi.

Autor: Irja Tähismaa

01.02.2015 – Võru Linna Leht, nr. 2 – Aasta 2015 mittetulundusühing – Võrumaa Südamesõprade Selts

Südamele sobib stressivaba ja positiivsete emotsioonidega keskkond. Sellist sobivat õhustikku püüab oma ettevõtmistega Võrus juba 21. aastat luua hiljuti juubelit tähistanud Võrumaa Südamesõprade Selts. Selles sadakonna liikmega kollektiivis usutakse, et südamesõprade endi huvi elu vastu ja mitmekülgsed valikud tervise heaks kinnistavad arstide-kirurgide ravitulemusi. Sel eesmärgil uuritakse üheskoos huvitavaid materjale ja jagatakse teadmisi, kuidas südamega arukalt ringi käia ning tõsisemaid südamerikkeid vältida. Seltsi tegevus väsimatu ja end pidevalt täiendava Milja Heljula juhtimisel on igati sisukas, järjepidev ja liikmete tervist toetav. Oma katusorganisatsiooni – Võrumaa Puuetega Inimeste Koja toel ja koostöös Võru Pensionäride Päevakeskusega korraldatakse üritusi ja väljasõite, osaletakse laulu- ja tantsuringides, tehakse ühiselt käsitööd, võimeldakse, harrastatakse joogat, külastatakse spaasid, tegeldakse kepikõnniga, osaletakse mälumängudel ning käiakse teatris. Ühiste reiside käigus on tutvutud Võrumaa talude ja Latgale piirkonnaga Lätimaal, läbitud risti-rästi Saaremaa ning jälgitud Peipsiveere vanausuliste külade eluolu. Seltsi asutajaliige, südamekirurg Toomas Sulling on nüüdseks opereerinud ligi 10 000 inimest. Kui arvestada, et keskmiselt võidetakse operatsiooniga juurde 10–15 eluaastat, on dr Sulling kinkinud patsientidele kuni 150 000 aastat!

Wõrumaa Teataja, nr. 27, 8 märts 2005

Sõmerpalus oli puuetega inimeste päev

Möödunud nädala neljapäeval Sõmerpalu koolis toimunud puuetega inimeste päevale tuli üle 80 vallaelaniku, et puuetega inimeste koja ühingute tegevusega tutvuda ning tööhõive- ja pensioniameti esindajale küsimusi esitada. Nägemisinvaliidide ühingu esindaja Ivar Hillepi sõnul on temalt varasematel üritustel kõige rohkem päritud, kas puudega inimene võib ametlikult töötada. „Küsijad arvasid, et kui nad lähevad ametlikult tööle, võetakse puudetoetus ära,” ütles Hillep. Ta kinnitas, et puude astmest hoolimata säilib toetus ka töötamise kor-

Heli Haug kurtide ühingust ütles, et ühingus on 37 liiget, neist enamik on noored. Nende põhimureks on töö leidmine. Vaid üksikud on tänu tööhõiveametile töökoha saanud.

Vaegkuuljate ühingu esimehe Johannes Siidra sõnul pöördus nii Varstus kui ka Lasval toimunud puuetega inimeste päeval tema poole vaid kaks huvilist, kõiki neid huvitas kuuldeaparaat. Siidra lisas, et alguses on inimesed ikka veidi tagasihoidlikumad. „Kui päevad toimuksid soojal ajal, oleks neil rohkem osalejaid,” arvas ta. Sõmerpalu valla sotsiaaltöötaja Hellen Danilsoni sõnul on vallas üle 210 puudega inimese. „Meie inimestel on ülekaalus liigese- ja südamehaigused ning astma,” lisas ta.

Avatud oli Järve kooli laste kevadmotiividega kaunistuste ja puuetega inimeste koja kunstiringi tööde näitus. Õhtupoolikul valmistasid huvilised nahast ehteid ja pastlaid.

Päeva korraldasid Võrumaa puuetega inimeste koda ja Sõmerpalu vallavalitsus. Viimane programmist Phare Access rahastatav puuetega inimeste päev toimub aprillis Võru valla inimestele.

Mari Anne Leht

Linda Oja ütles, et sai puuetega inimeste päeval palju uut teada. Foto: JOOSEP AADER

Wõrumaa Teataja, nr. 123, 26 oktoober 2004

Puuetega inimeste koda proovib unistusi täita

Kaile Kabun

Võrumaa puuetega inimeste koda viib koos partneritega ellu projekti „Võrdsed võimalused — unistusest reaalsuseks”, eesmärgiks on puuetega inimestele rohkem tähelepanu pöörata, ka mõistvat toetust pakkuda. Projekt vältab kümme kuud — kuni tuleva aasta juunini. Eelmisel nädalal toimus MTÜde juhtide koolitus, kus osales 15 inimest, enamikus puuetega inimeste kojas tegutsevate seltside ja ühingute eestvedajad. „Neile õpetati, kuidas ühiselt oma tegevusi planeerida. Mõeldud oli see MTÜde toetuseks, et nad hoo sisse saaksid,” ütles projekti juht Helgi Kapp. Lähiajal on kavas küsitleda puuetega inimesi, et teada saada, millised on nende vajadused. „Võru maakonna elanikest ligi 20 protsenti on puuetega inimesed, aga neist vaid 559 on koondunud ühingutesse ja seltsidesse,” lausus Helgi Kapp selgituseks. Nüüd saaksid erivajadustega inimesed ise öelda, mida teha, et nende olukorda paremaks muuta. Küsitlusse kaasatakse umbes 500 inimest.

Viies maakonna omavalitsuses — Võru linnas ja vallas ning Sõmerpalu, Lasva ja Varstu vallas — korraldatakse puuetega inimeste ja nende pereliikmete kohtumised, kuhu on kutsutud ka vallajuhid ning pensioni- ja tööhõiveameti esindajad koos infoga, kuidas riik erivajadustega inimesi toetab. Kevadesse on planeeritud puuetega inimeste ja nende pereliikmete koolitus. Koolituse mõte on sisendada puudega inimesele usku endasse, tekitada temas huvi kodust välja tulla. Pereliikmetele õpetatakse konfliktide vältimise kunsti ja ka seda, kuidas puudega pereliiget toetada.

„Koolitusel tekib tutvusringkond, kellega on koos hea edasi minna,” tõi Helgi Kapp välja veel ühe plusskülje. Seal leiab kaaslasi, kellega jagada seda, mis on hästi, ja ka seda, mis halvasti. 20 puudega inimesele korraldatakse veel kolmepäevane koolitus, et aidata neil tööd leida. Projekti järgi on kavas õpetada oma võimeid ja oskusi õigesti hindama, ladusamalt suhtlema ja töövestlusel hakkama saama. Kolmas koolitus on mõel-

dud puuetega lastele ja nende vanematele. Sel ajal, kui vanematele õpetatakse, kuidas paremini toime tulla, saavad lapsed tegevusjuhi eestvedamisel mängida ja näputööd teha. Kokku saavad projekti raames koolitust 60 puuetega inimest ja 40 pereliiget. Helgi Kapi sõnul on väga tähtis ka pereliikmeid koolitada, sest just nende arusaamadest ja oskustest oleneb puudega inimese elukvaliteet. Projekti „Võrdsed võimalused — unistusest reaalsuseks” elluviimiseks kulub ligi 400 000 krooni. Phare Access 2002 programmi rahale lisandub nõutud kümneprotsendine omaosalus, mis kaetakse hasartmängumaksu nõukogu toetusest ja puuetega inimeste koja tegevuskuludest.

„Kui see raha lihtsalt laiali jagada, poleks sellest märgatavat tulu. Küll saame ühiselt algatada tegevusi, mis aitaksid neid, kes abi vajavad ja ka ise soovivad pakutut vastu võtta,” lausus Helgi Kapp.

Puuetega inimeste koja partnerid selles projektis on MTÜ Võru Päevakeskuse Ühing ja Võru Järve kool. Projekti koostamise mõte pärineb Võrumaa puuetega inimeste koja tegevdirektorilt Avo Veskelt. „Mida puuetega inimene tahab? Ta tahab olla nagu iga tavakodanik,” ütles ta projekti tutvustaval üritusel oma algatust põhjendades. See ettevõtmine on võrdsete võimaluste loomisel abiks.

Projektijuht Helgi Kapi sõnul aitavad plaanitud ettevõtmised puuetega inimestel sõpru leida. Foto: KAILE KABUN

Wõrumaa Teataja, nr. 42, 12 aprill 2003

Puuetega inimesed ootavad oma murede ärakuulajat

Mari Anne Leht

Mitmed sügava puudega inimesed leiavad, et neid toetatakse nii materiaalselt kui ka moraalselt napilt. Puuetega inimeste eest hea seisvaid ametiasutusi ja ametnikke on küll palju, kuid päevast päeva kodus istuval haigel pole tihti olulisemaid muresid kellelegi rääkida.

Kuus aastat voodihaige olnud Raimo Koop ütleb, et Võrust on raske funktsionaalvoodit või tõsterihmu saada. Ta on voodi saanud tänu Tallinna tuttavatele, ratastooli aga rentinud Tartust. „Kui saaks tõsterihmad, võiksin nende abil ratastooli istuda ja õue minna,” ütleb ta. Siis lisab, et tal puudub vajalike asjade ostmiseks raha. Koop leiab, et kohalik omavalitsus peaks sügava puudega inimesi toetama nii materiaalselt kui moraalselt. „Olen helistanud igale poole, kus on ees sõna „sotsiaal”, kuid ainult linnavalitsuse eelmine sotsiaalnõunik Toivo Teekel on minu juures käinud,” ei ole ta rahul sotsiaaltöötajate suhtumisega puuetega inimestesse. Kuid selleks, et puudega inimene saaks omale riigi toel vajaliku abivahendi, ei piisa ainult helistamisest. Abi taotleja peab kõigepealt võtma pere- või eriarstilt tõendi, minema sellega maavalitsuse sotsiaaltöö spetsialisti juurde, kus talle väljastatakse isikliku abivahendi kaart. Selle alusel saab ta vajaliku abivahendi firmadest, mis teenindavad puuetega inimesi Võrumaal. Seitse firmat toovad soovitu Võrru, ühel on siin filiaal. Kes tahab aga omavalitsuselt toetust, peab neilegi avalduse kirjutama. Mullu sai Võru linnavalitsus puuetega inimestelt üle 300 toetust paluva avalduse, millest enamik rahuldati. Avalduste alusel maksis linn toetusteks üle 100 000 krooni. „Tänavu toetussumma ei kahane,” lubab linnavalitsuse sotsiaalnõunik Toomas Laats. Raha mitmelt poolt. Lasva vallavalitsus maksis mullu toetusteks vaid 5000 krooni, sest puuetega inimestelt tuli vähe avaldusi. Läinud septembris otsustas Lasva vallavolikogu, et kompenseerib puudega inimesele ravimite ja rehabilitatsioonikulu iga kuu siis, kui summa ületab talle ettenähtud toetuse suuruse. „Kui sügava puudega inimesel kulus ravimile 700 krooni, saab ta meilt kuus 60 krooni,” selgitab valla sotsiaaltöö spetsialist Tea Kallaste.

Seaduse alusel saavad puuetega inimesed iga kuu sotsiaaltoetust, mida maksab pensioniamet. Keskmise puudega inimene saab 200, raske puudega 420 ja sügava puudega inimene 640 krooni kuus. Võru maakonnas on puuetega inimesi üle 11 100, neist ligi 7400 on täiskasvanud. Kuus maksab pensioniamet 4,2 —4,3 miljonit krooni. „Läinud aastal maksime 51,5 miljonit krooni sotsiaaltoetusteks,” ütleb Tartu pensioniameti Võru osakonna juhataja Peeter Aleksašin.

Kindlaksmääratud toetussumma kõrval toetab riik puuetega inimesi ka invaabivahendite ostmisel. Abivahendi vajaja peab ise tasuma selle maksumusest kümnendiku. Mullu sai maakond invaabivahendite ostmiseks peaaegu miljon krooni. „Alguses saime 832 000 krooni, seejärel tegime kohe taotluse poole miljoni juurdesaamiseks, kuid lõpuks saime vaid 123 000 krooni,” meenutab Võru maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Peep Piirsalu.

Tänavu on riik invaabivahendite ostmiseks eraldanud peaaegu 873 000 krooni. Piirsalu on kindel, et selle summaga maakond välja ei tule. Juba korralik ratastool maksab 48 000 krooni. „Taotleme ka tänavu raha juurde,” lubab Piirsalu. Haigekassa aga puudega inimese ja teiste ravi vajajate vahel vahet ei tee. „Maksame puudega inimesele aastas 800 krooni rehabilitatsioonitoetust juhul, kui ta käib taastusravil,” täpsustab Eesti Haigekassa Kagu osakonna direktor Kaljo Poldov.

Kellel tervis ja võimalused lubavad, käivad koos mitmesugustel üritustel ja osalevad ringides. Aktiivsemad käivad puuetega inimeste kojas. Võrumaa Puuetega Inimeste Koda on maakonnas tegutsevate seltside, ühingute ja seltsingute katusorganisatsioon, kuhu kuulub üle 570 inimese. Need inimesed käivad ka kojas toimuvatel üritustel. Ülejäänud puuetega inimesed, keda on mitu korda rohkem, ei saa aga erinevatel põhjustel kuigi tihti kodust välja. Koja tegevdirektor Avo Veske ütleb, et koda ei saa aidata neid puuetega inimesi, kes majas toimuvatele üritustele ei tule. „Saame raha projektide jaoks. Mullu kirjutasime kolm põhiprojekti, ühe kunsti-, teise käsitöö- ja kolmanda ravivõimlemisringi tööks. Neid projekte ka rahastati. Ringide töö toimub meie majas, siin käivad koos aktiivsemad,” selgitab ta. Eesti Puuetega Inimeste Koda on aastaid saanud riigilt projektideks kaheksa miljonit krooni, tänavusest on miljon juures. Veske ütleb, et lõputult ei saa projekte kirjutada, sest siis kuivab projektide jaoks antav summa kokku. Raha jaotamisel võetakse aluseks koja liikmete arv.

Mullu sai koda 144 000, tänavu peaaegu 212 00 krooni. Summa suurenes, sest tänavusest on koda liikmete arvult kolmandas grupis. Ka omavalitsused on kojas toimunud üritustest osavõtjaid aidanud. Lahkemad aitajad on Võru linn ning Võru, Rõuge ja Urvaste vald. „Uhest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvast vallast ei saa aga ratastoolis inimene üritustele, sest meie ei saa rahapuudusel teda siia tuua ja vald ka ei aita,” lisab Veske. Kui abivahendite muretsemisel paneb riik õla alla ja iga kuu on kindel toetussumma, siis hingehädade leevendamisel teevad mõned omavalitsused alles esimesi samme, enamik pole sellistele probleemidele ilmselt kuigi palju mõelnud. Kodused ootavad kuulajat. Päevast päeva koduseinte vahel elavad raske ja sügava puudega inimesed ootavad sotsiaaltöötajat või hooldajat ka jutupuhumise eesmärgil.

Invatehniliste Abivahendite Keskuse (ITAK) Võru filiaali juhataja Külli-Mare Raat kuuleb vastuvõtupäevadel puuetega inimestelt murelikke lugusid. „Hiljuti rääkis üks naine, et tema niigi haigel mehel diagnoositi veel ka suhkruhaigus. Naine oli mures, kuidas ta

hooldamisega toime tuleb, ja kurtis, et ametnikud aina ütlevad, et pole aega,” räägib Raat. Tema arvates peaksid moraalset tuge vajavate inimeste tarvis olema kuulajadpsühholoogid. „Lääne pool on nad olemas,” teab Raat. Ka sotsiaaltöötajad ei välista ärakuulajate vajalikkust.

„Ootasin, millal sa küll tuled,” on lause, mida kuulevad avahooldustöötajad. „Ka Lasva valla avahooldustöötajale öeldakse seda,” on Kallaste oma kolleegilt kuulnud. Tänavu külastas ta ise kümmet kodu, kus elab ka puudega inimene. Põhiliselt keerles jutt tervise ja tohtri juurde saamise ümber. „Keegi peaks olema, kes koduseinte vahel olevaid inimesi kuulaks. Pärast seda hakkab neil kergem,” leiab Kallaste.

Kuid Lasval ei käi koos needki puudega inimesed, kel see võimalus on. Kallaste ütleb, et keegi neist pole selleks soovi avaldanud.

Ka Võru linnavalitsuses leitakse, et keegi peab kodus olevate inimese juures regulaarselt käima. Toomas Laats räägib puuetega inimeste moraalsest toetamisest veel napisõnaliselt, sest plaanid on alles paberil. Nende kohaselt hakkavad sotsiaaltööspetsialistid, avahooldustöötajad ja esimesi samme astuvad põetushooldajad ka inimesi ära kuulama. Räägitakse ka nõustajast, kes hakkab tegelema kõigi ühel või teisel põhjusel elu hammasrataste vahele jäänutega. Kui Võru linn plaanitu ellu viib, on teistel omavalitsustel eeskuju olemas.

Invatehniliste Abivahendite Keskuse Võru filiaali juhataja Külli-Mare Raat ütleb, et tuleb leida inimesed, kes käiksid kodus puuetega inimeste muresid kuulamas. Foto: JOOSEP AADER

Wõrumaa Teataja, nr. 33, 22 märts 2003

Wõrumaa Teataja, nr. 31, 18 märts 2003

Alanud on dialoog puuetega inimeste vajaduste teadvustamiseks

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit ja Eesti Epilepsialiit korraldavad tuleval nädalal Võrus puuetega inimeste aastale pühendatud seminari. Kultuurimajas Kannel 26. märtsil toimuvale seminarile on kutsutud maavalitsuse ja linnavalitsuse esindajad, kõnelema oodatakse pensioniameti, haigekassa, tööhõiveameti, sotsiaaltöö- ja taastusravikeskuse inimesi. Võrumaa Puuetega Inimeste Koja direktor Avo Veske loodab, et huvilisi jätkub ja et puuetega inimeste probleemid pälvivad ennekõike nende tähelepanu, kelle võimuses on nõu ja jõuga probleemide lahendamisel abiks olla. Loomulikult on seminarile oodatud kõik huvilised, sest paljud probleemid saavad alguse just teadmatusest, kinnitas ta. Peale töiste arutelude pakutakse seminaril ka isetegevusprogrammi. Seminar toimub Eesti Puuetega Inimeste Koja ning Taani puuetega inimeste organisatsioonide liidu koostööprojekti raames, mille eesmärk on teavitada üldsust puuetega inimeste vajadustest. Kõigis maakondades toimuvatel seminaridel keskendutakse puuetega inimeste olulisematele probleemidele. Seminaride toimumise ajad ja koostööpartnerid nende korraldamisel loositi möödunud aasta lõpus. Kampaania esimene seminar toimus veebruari lõpus Valgas, kus käsitleti puuetega inimeste rehabilitatsiooni võimalusi ja nende töölerakendamise probleeme.

Maire Kriis

Wõrumaa Teataja, nr. 28, 11 märts 2003

Sotsiaalvaldkond saab linnalt kolmandiku võrra lisaraha

Võru Linnavalitsus eraldas linna tänavuse aasta kultuurija spordiürituste tarbeks ning sotsiaalsete probleemidega tegelevate ühingute toetuseks kokku ligi 1,7 miljonit krooni, sotsiaalvaldkonnale eraldatav rahasumma kasvas möödunud aastaga võrreldes kolmandiku võrra. „Linnavalitsus peab kõiki kolme valdkonda endiselt oluliseks,” ütles linnapea Ando Hagel. „Kuna aga tänavune aasta on kuulutatud puuetega inimese aastaks, siis on kulutused sotsiaalsete probleemidega tegelevatele mittetulundusühingutele proportsionaalselt enim suurenenud.”

Sotsiaalvaldkonnale antav raha on kasvanud ligi kolmandiku võrra, kinnitas linnavalitsuse ökonomist-nõu-nik Kerstin Tammjärv. Sotsiaalprobleemidega tegelevatele mittetulundusühingutele jagatakse tänavu 240 000

krooni, mullu oli see summa 180 000 krooni.

Kuna tänavu on rahvusvaheline puuetega inimeste aasta, saab MTÜ Võrumaa Puuetega Inimeste Koda ürituste korraldamiseks 120 640 krooni. Lisaks eraldati koja 14 alaseltsi tegevuseks kokku 42 000 krooni.

Võru Ühisabile eraldas linn supiköögi pidamiseks nagu mullugi 40 000 krooni. Võru Päevakeskuse Ühing ja Eesti Punase Risti Võrumaa selts said vastavalt 30 000 ja 7000 krooni tegevustoetust.

Mulluses linnaeelarves oli kultuuri- ja spordiürituste ning sotsiaalsete probleemidega tegelevate ühingute toetusteks veidi üle kahe miljoni krooni. Eelarverea mõningane vähenemine tuleneb Tammjärve sõnul sellest, et mujale on viidud kulutused laste spordile ja huviharidusele. Võrreldes eelmise aastaga

on kulutused spordiüritustele Tammjärve sõnul tegelikult 98 000 krooni võrra tõusnud, kultuuriüritusteks antakse tänavu 43 000 krooni rohkem kui mullu.

Kultuuriüritusi toetab linn tänavu kokku 900 000 krooniga, suuremad summad saavad Võru folkloorifestival (200 000 krooni), vaskpillipäevad (50 000 krooni) ning linna sünnipäevaüritused (45 000 krooni). Linna maine kujundamise kuludeks eraldatakse 90 000 krooni. Spordiseltsidele ja spordiürituste korraldamiseks eraldati kokku 710 000 krooni. Suurima summa — koos ürituste korraldamiseks mõeldud rahaga 278 000 krooni — saab Võru Võrkpalliklubi. VT

Täpsemad andmed eraldatud summade kohta leiab Võru linna koduleheküljelt www.vorulinn.ee

Wõrumaa Teataja, nr. 13, 1 veebruar 2003

Tänavu on tähelepanu keskmes puuetega inimesed

2003. aasta on Euroopas puuetega inimeste aasta. Võrumaa Teataja uuris Võrumaa Puuetega Inimeste Koja tegevdirektorilt Avo Veskelt, mida uut tõotab tänavune aasta Võrumaa puuetega inimestele.

Missuguseid muutusi ootate aastalt, mis kannab kõlavat deviisi „Maailm meile kõigile”? Ma ei usu, et midagi kardinaalselt ja silmanähtavalt muutub. Loodan siiski, et see aasta täidab oma põhilise eesmärgi ja puuetega inimeste probleeme hakatakse rohkem nägema. Teadvustatakse, et ka puudega inimesel on õigused ja koht selles maailmas. Puuetega inimeste probleemidest on ikka aeg-ajalt räägitud, tundub aga, et sõnad ja teod pole just sageli kooskõla leidnud? Selles asi ongi, et kõlavaid sõnu on tehtud ja tehakse edaspidigi, aga tegelikkuses on asjad hoopis hullemad. Palju on sõna võetud kaldteede teemadel, tänavate teemadel, mis ei sobi ratastooliinimestele. Midagi selles osas on ju liikuma hakanud. Ka Võrus on uute kõnniteesillutiste panekul laugjaid peale- ja mahasõiduvõimalusi tehtud. Samas on jäänud vaid jutuks ratastooliinimeste pääsemine maa- ja linnavalitsusse, väga paljudesse riigiasutustesse. Kirikule on leitud teisaldatavad rööpad, varem ei olnud ratastooliinimestel ka sinna asja. Linnaraamatukogus on küll olemas lift, mis just nagu võimaldaks juurdepääsu kõigile, aga võta näpust: lift on liiga kitsas ja ei sobi vanemat tüüpi ratastoolidele. Diabeetikutele on kaubandusvõrgus küll kooke ja küpsiseid, kuid pole kuulnud, et neile oleks kusagil avatud omaette lett või müügipunkt, kust kergema vaevaga enesele vajalikud ja lubatud toiduained kätte saaks. Me rohkem ikka kõneleme vajadustest, kui tegutseme nende nimel. Kuigi tõsiselt pole mõeldud puudega inimeste toimetulekule, kui isegi meditsiiniliste puudeastmete jagamisel on absurdini jõutud. On olemas näide Tartust, kus pime inimene ei saanud oma invaliidsustunnistusele sügava puude märget, kuna leiti, et ta orienteerus ruumis ilma kõrvalise abita liiga vabalt. Me nagu ei soovikski näha, et puudega inimene on tubli ja tuleb toime. Invaliidsusraha on pisku, mis pigem kahaneb, kui kasvab. Invaliidsuspensiongi võiks olla seotud keskmise palgaga. Võrumaa Puuetega Inimeste Koda asub vanas haiglas Karja tänaval. Maja on üsna räämas ja kui mõ-

ned ruumid ongi suudetud hädapärast remontida, siis mingist õdusast olemisest ja mugavustest kahjuks küll rääkida ei saa. Ehkki just niisugune keskus võiks ideaalis olla mugav ja funktsionaalne, kuhu inimesel oleks meeldiv tulla. Kas selles osas on oodata muutusi?

Raha taha jääb kõik pidama. Hea on, et oleme mõneski ruumis saanud hädapärase remondi teha. Sel aastal taotleme linnavalitsuselt, kes ju on meie põhiline finantseerija, lisaks 20 000 krooni remondirahaks. Sellega ei saa palju ära teha, uute uste ja akende peale ei tasu giKunagi pakkus üks partei, et teeb meie maja korda. Kui kalkulatsioonid tehtud said, oli minimaalne summa 5,1 miljonit krooni. Aga see oli pelgalt remont, ei mingeid ümberehitamisi, sisustust ega puudega inimeste erivajadustega arvestamist. Kui läbini tänapäevasel tasemel hoonet tahta, siis oleks summa veelgi suurem. Loomulikult loobus pakkuja, sest ega meil nii palju hääli ka vastu poleks anda, et see miljonid üles kaaluks.

Heast südamest aitajaid on ikka ka olnud. Nii näiteks oleme mõnegi tapeedirulli või värvipoti saanud Roland Lustilt Hasleri firmast. Abi ei keela kunagi Toivo Teekel, kes on aidanud humanitaarabiga ja toetanud nii linnavalitsuse liikme kui koguduse inimesena nõu ja jõuga.

Abi oleme ürituste korraldamiseks saanud Võru vallalt, Urvaste ja Lasva vallalt. On aga neidki valdu, kus abist keeldutakse. Loomulikult ei saa kedagi käskida. Üks hirmsamaid asju on kedagi palumas käia ja ülbet äraütlemist taluda. Sedagi on ette tulnud.

Võrumaa Puuetega Inimeste Koja katuse all on kümmekond puuetega inimeste ühingut ja seltsi. Kas te omavahel saate hästi hakkama?

Võib küll öelda, et saame hästi läbi. Meie probleemid on väiksemad, kui mujalt kuulda, aga probleemideta pole meiegi maja. Eks inimesed ole, nagu igal pool, erinevad. On ka pretensioonikamaid, nii nagu on vaikseid ja allaheitlikkegi, nagu kõikjal inimühiskonnas. Võib-olla

on meie hulgas rohkem kibestunuid, mis ei tähenda sugugi, et need inimesed halvad oleksid. Ühisüritustel käib ikka sadakond inimest koos. Ja eks ole seegi mingi näitaja, et meiega on liitunud eakad inimesed, kes otseselt ei kuulu ühtegi puudega inimeste organisatsiooni. Nad lihtsalt tunnevad end siin hästi. Ühisüritustel käivad inimesed ka valdadest, kuid sageli jääb nende tulek just sõiduvahendi puudumise taha. Mida teie majas tavapäraselt tehakse. Tean, et aeg-ajalt korraldatakse loenguid, kutsutakse külla esinejaid, kes kõnelevad toimetulekust, päevapoliitikast jms. Mida veel? Kojas tegutseb kunstiring Viive Kuksi juhendamisel, käsitööring Aili Põdra juhendamisel, ravivõimlemisring Mai Arkmanni juhendamisel. Eakad koos puudega inimestega on osalenud isetegevuses Tiiu Matsini juhendusel. Mehed käivad neljapäeviti kabet ja malet mängimas. Arvutiruumis saab internetis surfata ja arvutimänge män-

gida. Päris tühi ei ole meie maja kunagi. Abivajajad saavad esmaseid invaabivahendeid laenutada. Mis üritused on plaanis konkreetselt Euroopa puuetega inimeste aasta puhul? Puuetega inimeste aasta üritused on kavas kogu Eestis veebruarist kuni augustini. Iga kuu üritus on erineva piirkonna korraldada. Valga Puuetega Inimeste Koda korraldab üritusi veebruaris, meile langes loosi tahtel märts. Mida me täpsemalt tegema hakkame, mida pakume, seda otsustame koja üldkogul, mis peaks lähemal ajal kokku tulema. Igal juhul saab see olema nii propagandakui meelelahutusüritus kogu maakonnale. Loodame, et üritused, mida korraldatakse Euroopa puuetega inimeste aasta raames kõikjal Eestis, lähevad korda ning pälvivad üldsuse tähelepanu ja toetust, kui mitte materiaalselt, siis moraalseltki.

Küsis

Maire Kriis

Võrumaa Puuetega Inimeste Koja tegevdirektori Avo Veske sõnul ootavad puuetega inimesed tänavu rohkem tähelepanu ja toetust. Foto: KAIDO JAKOBI

Wõrumaa Teataja, nr. 71, 20 juuni 2002

TEATED Võrumaa Puuetega Inimeste Koda kutsub ühingute ja seltside liikmeid jaanipäevale 20. juunil kl 11 Jaani koolimaja juurde.

Wõrumaa Teataja, nr. 30, 12 märts 2002

In memoriam

JAAN TALISAAR

15. jaanuar 1932 – 6. märts 2002 Pärast rasket haigust lakkas tuksumast Jaan Talisaare süda. Manalateele läks mees, kes viis rahvusvahelisele tasemele Võru Diabeedi Seltsi. 1992.

aastast on Võrumaa diabeetikud sõprusjalal Soome seltsidega . Võrulased olid ka diabeetikute maailmakongressil Soomes. Mitmed inimesed ümper Soome tundsid Jaan Talisaart isiklikult. Üle 700 Võrumaa diabeetiku mäletab oma esimeest kui väga vajaliku jalgade hoolduse kabineti idee elluviijat koostöös Hämeenlinna diabeetikutega. Jaan Talisaar sündis 15. jaanuaril 1932. aastal KilingiNõmmel lasterikkas peres. Pärast Tihemetsa tehnikumi lõpetamist lähetati noor metsatehnik tööle PõhjaKarjalasse . Seal õppis ta selgeks ka vene keele ning sai suure metsatööstusettevõtte peainseneriks. Pärast armeeteenistust ja tööd Abjas ning Valgas tuli Jaan Talisaar 1964. aastal Võru Metskombinaati. Siin töötas ta mitmel ametikohal, pikemat aega ametiühingukomitee esimehena. Pärast 1967. aasta tormi organiseeris ta raiebrigaade Taga-Karpaatiast Eesti metsadesse. Toreda seltskonnainimesena oli ta igal üritusel esimene tantsupõrandal. Ise mängis ta hästi suupilli. Pensionipõlves võis teda sageli näha kaunil Plaani järvel koos elukaaslase Ellyga kalal.
Võrumaa Puuetega Inimeste Koda, Võru Diabeedi Selts, sõbrad, tuttavad, kolleegid

Wõrumaa Teataja, nr. 146, 20 detsember 2001

Võrumaa puuetega inimestel on uueks aastaks palju soove

Ivi Kaarna

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda ühendab 14 seltsi ja ühingut kokku rohkem kui poole tuhande inimesega. Koja tegevdirektor on Avo Veske ja tegevjuht Tamara Laht. Rohkem palgalisi inimesi siin pole. Vanas haiglahoones Karja tänavas on koda 1995. aastast. Selle aasta juunist kuulub kogu maja Võrumaa Puuetega Inimeste Kojale. Võiks arvata, et oma tuba, oma luba, kuid nii see päris pole. Suure maja haldamine on küllaltki kulukas. Linnapoolne toetus on jäänud poole väiksemaks. Kui aastal 2000 eraldati 110 000 krooni, siis sellel aastal 50 000, ja karta

on, et samaks jääb see ka uuel aastal. Vaja oleks aga vähemalt 100 000 krooni. Kurb on seegi, et linnavalitsus pole toetanud ka häid ideid. Puuetega Inimeste Koja soovile osaleda internetiprojektis „Vaata maailma” pole siiani vastatud. Võrus oleks vaja sellist internetipunkti, kuhu ka ratastoolis inimene saab minna. Võrumaa Puuetega Inimeste Kojas on olemas kaldteed, on ka ruumid, kuhu arvutid panna, napib aga raha.

Jõulueelne nädal on kõikjal kohvi- ja piparkoogilõhnaline. Nii ka Karja tänava majas. Kõik huvialaringid, kes siin tegutsevad, lähevad pühadepuhkusele. Aasta läbi on koos

käinud käsitööring Aili Põdra juhtimisel ja lauluansambel Sigrid Kallioni juhendamisel. Hiljuti alustas tööd Viive Kuksi kunstiring, koos käib kristlik keskpäevatund. Ainult ravivõimlejad ei kasuta oma maja ruume, vaid käivad paar korda nädalas Oja tänava võimlemissaalis.

Ringides osalemine on tasuta. Kunsti- ja käsitööringi rahvale on ka suur osa kasutatavast materjalist tasuta. Peale puuetega inimeste võtab ringide tööst osa ka pensionäre, kellele kallid käsitööringid pole lihtsalt taskukohased.

Kõikidel seltsidel ja ühingutel, keda Võrumaa Puuetega Inimeste Koda ühendab, on

oma põhikiri ja tegevusprogramm ning seltsi- või ühingusisesed üritused. Kaks suurüritust, kus osalevad kõik Võrumaa puudega inimesed, on jaanipäev ja ülemaailmne puuetega inimeste päev detsembri alguses. Need kokkusaamised korraldab Võrumaa Puuetega Inimeste Koda. Avo Veske ütles, et 6. detsembril Kandles toimunud puuetega inimeste päeval oli rahvast rohkem kui kunagi varem. Aasta on lõppemas. Viive Kuksi kaunilt kujundatud tänukirjad oma seltsidele laiali jagatud. Nagu ikka, tahab Võrumaa Puuetega Inimeste Koda südamlikult tänada kõiki, kes on neid mõistnud ja aidanud.

Wõrumaa Teataja, nr. 106, 18 september 2001

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda kuulutab välja konkursi oktoobris vabaneva tegevdirektori ametikoha täitmiseks. Kandidaadilt eeldatakse head suhtlemioskust, sotsiaaltööalast kogemust, arvuti kasutamise oskust. CV, palgasoov ja nägemus oma eesmärkide saavutamisest uuel töökohal saata hiljemalt 8. oktoobriks aadressil Võrumaa PIK, Karja 17, Võru 65608. Tel 23 132.

Wõrumaa Teataja, nr. 147, 19 detsember 2000

Wõrumaa Teataja, nr. 186, 8 detsember 1999

Puuetega inimesed vajavad rohkem mõistmist ja abi

Helgi Noormets

Sadakond Võrumaal elavat puuetega inimest kogunes üleeile kultuurimajja Kannel, et tähistada rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Võrumaal loetakse puuetega inimesi kokku 3500 ringis, Eestis on neid ligi 63 000.

Ennelõunal kultuurimajja jõudnud, kohtusin kõigepealt ratastoolis istuva mehega, kes nukralt kõrget treppi silmitses ja sissesaamiseks ilmselt abistavat kätt ootas. Trepile on küll pandud rööpad, kuid kalle on sedavõrd järsk, et üksi sealt üles ei punni. Ei ole imestada: maja ja trepp on ehitatud ajal, kui Eestis puuetega inimesi lihtsalt ei olnud olemas.

Liikumistakistusi, mis ratastoolirahva elu kibedaks teevad, on Võru linnas testitud kahel korral. Paraku üpris tagasihoidlike tulemustega. Kultuurimajja ratastooliga abistajata ei pääse, isegi mitte puuetega inimeste päevale.

Võrumaa Puuetega Inimeste Koja direktor Hele Piller ütles, et Võrus tähistati puuetega inimeste päeva (3. detsember) tänavu alles kolmandat aastat, arenenud riikides on vastav traditsioon aga aastakümnetepikkune.

Päev algas Tartu perepsühholoogi Aita Keerbergi loenguga. Ta andis nõu rasketest elusituatsioonidest ülesaamiseks. Paljudele on probleemiks

saanud stress, depressioon ja läbipõlemine. Viimast võivad põhjustada kaks äärmust — liiga palju pingelist tööd või tegevusetus, s.o tühi, mõttetu ja eesmärgita elu. On hea, kui suudad leida igale päevale positiivse eesmärgi, julgustas psühholoog kuulajaid.

Praost Andres Mäevere soovis kõigile valgusküllast ja rahulikku jõuluaega. Puuetega inimeste päevast osavõtjaid tervitasid ka maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Peep Piirsalu, Võru linna sotsiaalnõunik Reet Simson, volikogu liikmed Laine Mõtshärg ja Elmar Susi. Hele Piller õnnitles seltside esimehi lilledega ja soovis edasist head koostööd.

Puuetega Inimeste Koja õde-perenaine Hilja Ilves rääkis, et nende majas on armastatud ürituseks vaimulik keskpäevatund neljapäeviti. Paraku saavad sinna transpordiprobleemide tõttu tulla vaid linnainimesed. Tänu headele inimestele on koda Hilja Ilvese sõnul saanud riideid, raamatuid, mööblit jpm, OÜ Tevakaabel pani sisse satelliit-TV. Paraku ei tööta veel arvutid, sest pole turvasüsteemi. Palvega pöördus Puuetega Inimeste Koda puidufirmade poole: ehk saab keegi aidata küttematerjaliga. Hea koostöö eest tänab koda Võru Linnavalitsust, ASi Võru Apteek ja OÜd Allika Õigusabi.

Puuetega inimeste päevale oli kogunenud vähe huvilisi, korraldajate arvates sai takistuseks infopuudus. KAIDO JAKOBI

Wõrumaa Teataja, nr. 33, 21 märts 2000

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda: „Teisipäeval, 21. märtsil kell 13 käsitööring. Neljapäeval, 23. märtsil kell 12 vaimulik keskpäevatund. Pühapäeval, 26. märtsil kell 16.30 ujumine Väimelas kõigile eripüüdega inimestele. Esmaspäeval, 27. märtsil kell 15.30 võimlemine puuetega inimestele. Info tel 23 132.”

Wõrumaa Teataja, nr. 26, 4 märts 2000

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda korraldab KONKURSI päevakeskuse ÕDE-PERENAISEja bllansivõlmelise RAAMATUPIDAJA kohale. Eeldame lojaalsust puuetega inimestele Ja arvutioskust. Avaldus, CV ja nägemus päevakeskuse tööst esitada 13. märtsiks. Pöörduda Karja 17, tel 23 132 kl 11-17.

Wõrumaa Teataja, nr. 161, 26 oktoober 1999

JAAN TALISAAR diabeediseltsist:

„Seltsi õppepäev toimub 28. oktoobril kell 14 PKI saalis Karja 17. Seltsil on külas firma ELI LILLY esindaja E. Veidenberg, kes tutvustab uut insuliinisegu Humulin MIX-25 ja uut süstimisvahendit. Selgitusi jagavad arstid V. Semjonova ja H. Palm. Osavõtjatele jagatakse diabeedialast infomaterjali. Toimub veresuhkru ja vererõhu taseme mõõtmine. Teelaud.”

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda:

„Igal neljapäeval kell 12 Koja päevakeskuses vaimulik keskpäevatund. 28. oktoobril jutlustab Andrus Reeder. Info tel 23 132.” Võrumaa Invaühing:

„AS Gadox proteesitööstus on Võrus kolmapäeval, 27. oktoobril. Kohal käe-, jalaproteeside, seljakorsettide, tallatugede ja ortopeediliste jalatsite valmistajad. Kaasa võtta haigekassakaart. Kui on, siis ka tehtud pildid vigastustest.

Vastuvõtt Karja tn 17 kella 10-12. Info tel 24 626.”

Wõrumaa Teataja, nr. 118, 10 august 1999

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda teatab:

„Kuulutame välja heategevusnädalad „Märka endast nõrgemaid!” Nädalate raames igal tööpäeval kella 11—17 Karja tn 17 (vana haigla) võtame vastu asju, mida te ise enam ei vaja. Info tel 23 132. Suur tänu paljudele eraisikutele ja Karin Pärksonile, kes on meile hulgaliselt toonud kasutatud riideid. ”

Wõrumaa Teataja, nr. 64, 4 mai 1999

„Neljapäeval, 6. mail kella 8-16 ootame kaaslinlasi heakorratalgutele Karja tn 17 maja juurde. Soovitav töövahendid kaasa võtta. Info tel 23 132 kella 11- 17.”

Wõrumaa Teataja, nr. 57, 20 aprill 1999

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda:

„Kallis elektrivõrgu rahvas! Meie ratastooliinimesed ukerdavad teie kaevatud kraavides Karja 17 trepiesisel. Palume, kiirustage parandama!

Koda on katseliselt leidnud võimaluse kasutada juukselõikamise teenust (tavasalongidest odavam). Tulla laupäeval, 24. aprillil kella 10-12 Karja 17. Soovi korral osutame teenust ka edaspidi.

Koduseks juukselõikuseks eelnev registreerimine tel 23 132.

Koja ruumides igal tööpäeval kella 11-17 avatud päevakeskus invaliididele ja pensionäridele.”

Wõrumaa Teataja, nr. 140, 5 detsember 1998

Invaliid on ühiskonna tervise baromeeter

Liina Valper

Eile korraldas Võrumaa Puuetega Inimeste Koda oma rahvale koosviibimise Kandles. Tänavu möödus Võrumaal invaliikumise algusest kümme aastat. Tõsi, oma organisatsioonid olid pimedatel ja kurtidel. 28. novembril 1988 asutati invaühing. Üks 17 asutajaliikmest oli Valter Liiv, kellest sai invaühingu esimene esimees. Eile nimetati ta invaliikumise aupatrooniks.

Sõna võtsid tänaste seltside, ühingute ja liitude eestvedajad. Üritusel viibis mitmeid sotsiaalküsimustega tegelevaid ametnikke maakonnast ja Võru linnast. Rõõmustav oli kuulda, et Võru linn saab uue invabussi, liising on juba tehtud. Heameelt võib tunda, et valmivasse sotsiaalkeskusesse

Uuel tänaval pääseb sauna ka ratastooliga. Ka on loomisel päevakeskus Karja tänavasse praeguse Puuetega Inimeste Koja ruumidesse. Ent lahendamata probleeme on veel väga palju. Selles sai veenduda, vaadates videot lihasehaigete seltsi kevadisest aktsioonist Võrus. „Teie olete see osa ühiskonnast, kelle kaudu näeme, kui terve on ühiskond,” lausus koosolijate poole pöördudes maavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Peep Piirsalu. Üleeile oli rahvusvaheline puuetega inimeste päev. Eestis tähistati seda viiendat korda.

Üheskoos tunduvad muredki väiksemad. Paremalt teine Võru invaliikumise algataja Valter Liiv. JOOSEP AADER

Wõrumaa Teataja, nr. 139, 3 detsember 1998

Üheskoos on võimalik rohkem teha

Täna on rahvusvaheline puuetega inimeste päev

Liina Valper

Rahvusvahelist puuetega inimeste päeva on maailmas tähistatud alates 1992. aastast, Eestis 1994. aastast. Täna on selle päeva puhul pidulikust koosolekust Vanemuise kontserdisaalis osa võtmas ka Võrumaa esindajad. Puuetega inimesed Võrumaalt aga on oodatud homme südapäeval Kandlesse. Veel hiljuti elasime riigis, kus invaliide ei olnud. Vähemalt ei tarvitsenud me neid märgata. Selle mõtteviisi on paljud ka praegusesse Eesti riiki kaasa toonud. Eesti on seadnud eesmärgiks saada Eu-

roopa Liidu liikmeks. Meenub loosung kevadiselt inva-akt-sioonilt Võru peatänaval: Lahendamata invaprobleemidega jääme euroliidu ukse taha! Täna, mil me Eestis tähistame viiendat korda puuetega inimeste päeva, lubagem lõpetada sõnadega, millega nimekas tõlkija Enn Soosaar lõpetas oma kõne esimesel taolisel päeval Sakala Kultuurikeskuses neli aastat tagasi: „Midagi ei ole lihtne ega kerge, kui sinu võimalused pole need mis teistel. Aga samas: ehkki sulle ja mulle pole kõik, mis on teistel, enam võimalik, on valikut ja võimalusi siiski meeldivalt palju.”

1. Kuidas olete end teadvustanud? 2. Kas ühiskond ja kaaskodanikud on valmis puudega inimest enda hulka võtma?

Valev Vaikmets

Võru Maakonna Invaühingu esimees 1. Invaühing kasvas välja Automi sektsioonist. Olen üks ühingu asutajaliikmeid ja viis aastat saab varsti ka ühingut juhitud. Invaühing asutati 28. novembril 1988. Kümnendat aastapäeva koos jõulupeoga tähistame 15. detsembril. Tol kuupäeval kümme aastat tagasi registreeriti esimene põhikiri. Ühingus on praegu 252 liiget. Oleme suurim invaorganisatsioon. Võru maakonnas on 154 lapsinvaliidi, ka nendele korraldame üritusi. Tänavu toimusid viiendad suvemängud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Ka üle-eesti-listelt invaspordi võistlustelt oleme auhinnalisi kohti koju toonud.

Meil on isetegevus (naisansambel ja näitemängu harrastajad), naised käivad käsitööringis. Põhitegevus on mitmesuguste invaprobleemide lahendamine ja invaliidide varustamine tasuta abivahenditega, mis humanitaarkorras saadud. Vahel piisab vaid, kui inimene saab südamelt ära öelda.

Hea koostöö on proteesitööstuseea Gadox. Kõiki nen-

de tooteid on juba neljandat aastat võimalik saada Võrust, ilma et oleks vaja ette võtta tülikat Tallinna sõitu. Täname kõiki sponsoreid ja omavalitsusi, kes meid on toetanud. 2. Kui võrrelda sellega, missugune oli olukord kümme aastat tagasi, siis see on muutunud küll. Ainult transpordiga on tagasiminek. Tookord anti invaliididele autosid, oli isegi soodusmüük. Võru linna sotsiaalosakonda ei pääse ratastooliga. Linna sotsiaalkomisjonis on sellest mitu aastat räägitud, nüüd on linnavalitsusel kaldtee projekt olemas. Jääb ainult oodata, et see tee; ka valmis tehakse.

Matti Russ

Võru Liikumispuuetega Inimeste Ühingu esimees 1. Võru Liikumispuuetega Inimeste Ühing asutati 3. augustil 1992. aastal, kui osa raskete liikumispuuetega inimesi otsustas eralduda Võru invaühingustja tegutseda iseseisva

mittetulundusliku organisatsioonina. Asutajaliikmeid oli kaheksa, vahepeal kasvas liikmeskond neljakümneni. Kuid aeg on teinud oma töö, praegu on ühingul liikmeid kakskümmend kolm, nendest enamik elab Võru linnas. Kui ühing tegevust alustas, puudus oma ruum. Üritusi korraldati kas meile vastutulnud asutuse ruumes või ühingu liikmete kodus. Alles 1997. aastal saadi ruum Võrumaa Puuetega Inimeste Kojas. 1997. aastal osales Võru Liikumispuuetega Inimeste Ühing Eesti Sotsiaalministeeriumi poolt finantseeritud projektis „Isiklik abistaja puudega inimesele”, olles projekti teostaja Võrumaal. Üritame koostöös Võru linna sotsiaalabiametiga uuesti käivitada isikliku abistaja teenuse pakkumist Võru linnas elavatele puudega inimestele alates

1999. aasta jaanuarist. Need puudega inimesed, kes tunnevad huvi selle teenuse vastu, saavad lähemat informatsiooni Võru Liikumispuuetega Inimeste Ühingust Karja tn 17 (tel 23 132) neljapäeviti kella 12-17 (v.a 3. detsembril) kuni 20. detsembrini 1998. 1997. aasta oktoobris avati ühingu ruumis keskraamatukogu teeninduspunkt. 10. detsembril toimub raamatukogu teeninduspunktis ulatuslik näitus käsitööalasest kirjandusest ja perioodikast. Ükski ühing ei saa eksisteerida heatahtlike abistajateta. Täname Võru Kultuurkapitali, Võru maavalitsust ja linnavalitsust, Võrumaa Puuetega Inimest Koda ja kõiki teisi asutusi ja organisatsioone, kes on Võru Liikumispuuetega Inimeste Ühingut läbi aastate aidanud. Soovime kõigile meeldivat jõulurahu.

2. Minu meelest on Eesti ühiskond alles tee alguses, et täielikult mõista puuetega inimeste vajadusi. Seda nii seadusandliku kui ka igapäevase elu vaatevinklist. Vastu on võetud terve rida seadusandlikke akte, mis peaksid tagama puudega inimesele turvalisema elu. Reaalselt need veel ei toimi, sest vastu on võtmata puuetega inimeste sotsiaalset kaitset käsitlev seadus, mille projekti juba aastaid Riigikogus arutatakse. Kui puuetega inimeste organisatsioon palub oma ürituste korraldamiseks sponsorabi, siis tavaliselt ta seda ei sa. „ sest puudega inimeste ühendus ei suuda pakkuda Eestis veel reklaami alal konkurentsi. Kuid ma usun, et lähiajal hakatakse ka Eestis puuetega inimesi paremini mõistma.

Hilja Ilves

Võru Lihasehaigete Seltsi esinaine

tegevuse kaudu. 5. aprillil täitus seltsil esimene tööaasta. Esimest aastapäeva tähistasime 4. aprillil üritusega „Liikumistakistused”. Tahtsime ratastoolishowga Võrus Jüri tänaval panna kaasasolnud omavalitsusjuhid, sotsiaaltöötajad ja tervishoiuspetsialistid mõtlema, kui invaliidisõbralik on Võru linn. Tahtsime neile teadvustada, et ka invaliid tahab pääseda WCsse, sauna, kirikusse ja ametiasutustesse — ja seda võimalikult sõltumatult abistajast. Taolist aktsiooni, mis toimus just meie seltsi eestvõttel, tahame korrata. Sellest meie suurimast üritusest on ka video.

Oleme osalenud Karaski Kohanemiskeskuses toimunud koolitus- ja teabepäeval, kultuuripäeval Tallinnas. Meil on oma jaanipäevad ja jõulu-

pidu. Liikmeid tuleb juurde, praegu on neid 43. Selts ongi selleks, et üheskoos võidelda. Mittetulundusühingud aitavad ühiskonda paremaks muuta. See on surve altpoolt.

2. Võib tuua mõtlemapanevaid näiteid selle kohta, et ei ole valmis. [Hilja Ilves võtab oma paberite hulgast kirja.] Naine meie ühingust kirjutab, et Eesti Vabariigi aastapäeval peatas teda tänaval politseinik, pidades joodikuks. Eesti Vabariik sai 80aastaseks, aga korravalvurid elavad veel ajas, mil vigaseid inimesi polnud. See naine, kellest jutt, unistab arvutist, et õppida sellega kirjutama. Kevadel pidigi meile Soomest kaks arvutit saadetama. Need jäid tookord saadetisest maha, lubati järele saata. Pikisilmi ootame.

Teine näide. Misso valla sotsiaaltöötaja ei olnud oma valla lihasehaige juures kaks ja pool aastat käinud! Tänaseks on valla poolt mõnigi asi lahenduse leidnud, aga isiklikku abistajat tol mehel ikka

pole. Vald oli valmis mehe hooldekodusse saatma, kuigi see oleks rohkem maksma läinud. Tollel mehel on neli last, lapsed tahavad ju, et isa oleks kodus. Võru linna ametnike tasandil on muutused toimumas, meiega juba arvestatakse. Nii nagu kallistusel ei ole kahjulikke kõrvalmõjusid, nii ei ole neid ka heategevusel.

Hele Piller

Võrumaa Puuetega Inimeste Koja tegevdirektor 1. Võruma Puuetega Inimeste Koda on nüüdseks tegutsenud kolm aastat, 1995. aasta novembrist. Katusorganisatsioonina koondab koda erinevate puuetega inimeste organisatsioone. Meiega koos on diabeetikud, südamehaiged, lihasehaiged, kutsehaiged, afaasiahaiged, puuetega laste vane-

mad, Võru Maakonna Invaühing, Liikumispuuetega Inimeste Ühing, Võru Pimedate Abi Fond, heliraamatute kirjastusfond Helikiri, Võru Järve Kool. Kokku saab niisuguseid organisatsioone üksteist. Nende kaudu püüamegi lahendada puudega inimeste probleeme. Mida rohkem meid on, seda suurem on mõju. Võrumaal on üle kolme tuhande puudega inimese, kolmandik neist on organiseerunud.

Koda toetab ja kinnistab projektide taotlused. Aktiivsed projektikirjutajad on Võrumaa Diabeetikute Selts, Südamesõprade Selts, Võru Lihasehaigete Selts, Võru Järve Kool. Suurimaks saavutuseks loen seda, et Võru linna järgmise aasta eelarvest on Puuetega Inimeste Kojale lootus saada eraldi summa. Suur tänu linnavalitsusele ja autobaasile vastutuleku eest, et bussi nr 5 peatus — Karja peatus — on nüüd invaühingu ukse juures. Minu suurim soov on, et

meie ruumides Karja 17 saaks iutemini käima päevakeskus. Naiste käsitööruum on valmis, see oleks vaja sisustada, meeste töötuba aga vajab remonti ja töövahendeid. 2. Kui linnavalitsus meid juba on märganud ja meie tegevust tunnustanud, siis on lootust, et ka tavakodanik märkab. Keegi pole õnnetuse või raske haiguse eest kaitstud. 11. detsembriks kutsus Lasva valla sotsiaalnõunik Marianne Hermann meid Lasvasse teabepäevale, et üheskoos lahendada muresid. Selliseid küllakutseid oleks meeldiv saada ka teistest valdadest. Iga inimene saab soovi korral meile abi pakkuda. Puuetega Inimeste Koda võtab hea meelega vastu raamatuid raamatukogule, majapidamistarbeid, mööblit, toidunõusid. Puuetega Inimeste Koda on lahti teisipäeviti kella 9-12 ja neljapäeviti kella 14-17 (tel 23 132).

4. aprill 1998: lihasehaigete selts on tulnud tänavale. Kui invasõbralik on Võru linn? JOOSEP AADER

Wõrumaa Teataja, nr. 59, 26 mai 1998

Neljapäeval on Võrumaa Puuetega Inimeste Kojas teabepäev

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda registreeriti 7. novembril 1995. Alustajaliikmeid oli neli organisatsiooni — Võru Invaühing, Võru Diabeetikute Selts, Võru Pimedate Abi Fond ja Võru Liikumispuuetega Inimeste Ühing. Praeguseks võtab koja tööst osa üheksa ühingut: koja liikmeks on astunud Võrumaa Südamesõprade Selts, Võru Järve Kool, Võru Lihasehaigete Selts, Võru heliraamatute kirjastusfond Helikiri ja Võru Kutsehaigete Selts.

Võrumaa Puuetega Inimeste Koja päevakeskus on veel kujunemisjärgus. Praegu on Võrumaa Puuetega Inimeste Koja juures avatud Võrumaa Keskraamatukogu teeninduspunkt, mida on võimalik kasutada neljapäeviti kella 12—17.

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda asub Võrus Karja tn 17, tel 23 123. Koja tegevdirektori vastuvõtuajad on teisipäeval kella 9— 12 ja neljapäeval kella 14-17.

Selleks et teadvustada laiemale üldsusele Võrumaa Puuetega Inimeste Koja tegevust ja edaspidiseid plaane, korraldab

koda 28. mail teabepäeva, mis algab kell 12 ja lõpeb kell 17. Teabepäeva raames on võimalik tutvuda kojas tegutsevate puuetega inimeste ühenduste tegevusega. Kell 13 toimub raamatukogu teeninduspunktis puuetega inimestele mõeldud infokeskuse avamine, samuti on võimalik tutvuda temaatilise raamatunäitusega puuetega inimeste probleemidest.

Kell 14 algab saalis pressikonverents ajakirjanikele, kus vastajateks on puuetega inimesi ühendavate organisatsioonide esindajad ja kutsutud külalised.

Ootame teabepäevale kõiki puuetega inimesi; sotsiaaltöötajaid, kes tegelevad puuetega inimeste probleemidega; Võru Linnavolikogu liikmeid, samuti kõiki ettevõtlikke inimesi, kes tunnetavad, et nad saaksid midagi teha puuetega inimeste heaks. Oodatud on ka Võru Linnavalitsuse ja Võrumaa Omavalitsuste Liidu esindajad.

Matti Russ

Võru Liikumispuuetega Inimeste Ühingu esimees

Wõrumaa Teataja, nr. 141, 6 detsember 1997

Puuetega inimesed hoiavad kokku

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda korraldas kolmapäeval oma rahvale koosviibimise Kandles. Sellega tähistati ülemaailmset puuetega inimeste päeva. Olla osa ühiskonnast ja end ka sellena tunnetada – niisugune oli kokkutuleku mõte.

Võrumaal on kümmekond ühendust koondunud puuetega inimeste koja ümber. Vanim on 41 aastat tagasi loodud pimedate ühing, praeguse nimega pimedate abifond. Suurim on 263 liikmega maakonna invaühing, kus tegeldakse ka lapsinvaliididega, keda on 143. Järgmisel aastal saab invaühing kümneaastaseks.

Invaühingu esimees Valev Vaikmets räägib, et palju oleneb omavalitsuste suhtumisest. Ta kiidab Võru Vallavalitsust. Invaühingust on välja kasvanud liikumispuuetega inimeste ühing. Seltsidesse on koondunud suhkruhaiged, südamehaiged, lihasehaiged, kutsehaigusi põdevad inimesed. Lähiajal lisandub vaimse tervise selts. Seltsidest noorimal, lihasehaigete seltsil, on Võrumaa Haigla arstide abiga käima minemas taastusraviprojekt, milleks just saadi raha.

Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhaaja Peep Piirsalu ütles kokkutulnuile, et puuetega inimesed oma probleemidega peavad olema nähtavad tervetele inimestele. Linna tervishoiu- ja sotsiaalkomisjoni esimees Elmar Susi arvas: puuetega inimesed peavad kõikidest hüvedest ja rõõmudest osa saama nagu nende terved kaaskondsedki.

Aga tegelikult? Eelmise aasta suvel korraldatud üle-eestilise uuringu järgi oli Võrumaal invaliidide tööhõive maakondadest madalaim. Ka pimedad, kellele aastakümneid andis tööd ja leiba harjatööstus, on pidanud otsi koomale tõmbama, kuna toodangul pole turgu.

Vaid üksikutele on tööhõiveameti kaudu saadud töökoht või võimaldatud erialaõpe. Võibolla paljud ei teagi, et 1995. aastal lisati töötute sotsiaalset kaitset puudutavatesse seadustesse täiendus, mis lubab koolitada ka puuetega inimesi ja maksta neile omanikutoetust, kui nad ettevõtte asutavad.

Päeval, mil puuetega inimesed Kandles koos olid, viis majja kaldtee. Järgmisel päeval seda seal enam ei olnud. Sel lihtsal põhjusel, et tegemist on liikumispuuetega inimeste ühingule kuuluva paigaldatava kaldteega. Koosviibimisel kõlas kutse tulla muusikakooli saali operetiõhtule. Aga kindlasti ei olnud see kutse mõeldud ratastoolis olijatele. Ka paljudesse elutähtsatesse paikadesse — postimajja, panka, apteeki ei pääse ratastooli—invaliid. Üksnes kaldteid pidi liikujad teavad täpselt öelda, kui asjatundlikult on need ehitatud.

„Ei tahtnud teha ametlikku koosolekut, kus oleks arutatud elu valusamat poolt,” ütles puuetega inimeste koja tegevdirektor Hele Piller. „Seda teame niigi. Tahtsin, et inimesed võiksid end rõõmsalt ja vabalt omasuguste hulgas tunda,” lausus ta.

Ja nii olidki kohvilauad ja väike kontsert, olid tänukirjad ja südamlikud sõnad nendele inimestele, kes seltside ja ühingute tegevust juhivad. Teiste hulgas soojendas osavõtjate südant Võru Järve Kooli ja Urvaste Eriinternaatkooli õpilaste esinemine. Uudne oli istetantsude õppimine Tiiu Matsini juhatusel. Neid tantse saab tõepoolest ka ratastoolis tantsida.

Liina Valper

Ratastooli-inimesed soovivad, et kodulinn oleks turvalisem ja ametnikud mõistvamad. KAIDO JAKOBI

Wõrumaa Teataja, nr. 139, 2 detsember 1997

Kui jalutu peab juhtima pimedat..

Eelmisel neljapäeval tähistas Eesti Pimedate Liidu ettevõtte EPITAR Võru tootmispunkt asutamise 40. aastapäeva.

Võrumaal on ligi 90 nägemispuudega inimest, neist Võru linnas üle 40. Katusorganisatsiooniks on neile LõunaEesti Pimedate Ühing, mille esinaine Eva Kirillova koos EPITARi direktori Ants Al- – Tartust tõi kokkutulnud saatusekaaslastele nii sooje tervitussõnu kui tänukingitusi ja lilli.

EPITARi endine direktor, praegune pensionär Nikolai Ofitserov ja Eesti Pimedate Muuseumi juhataja Ado Kais aitasid meenutada Võru tootmispunkti 40-aastast ajalugu. Mõned tähised sellest.

1956. a juulis eraldas Võru linna TSN TK väikese natsionaliseeritud majaosmiku Tamula ääres, Karja 40b, et asutada PÜ esimene LõunaEesti tootmispunkt. Tartust saadeti siia üks meistriks edutatud energiline noormees Osvald Prass, kes hakkas praktiliselt mitte millestki midagi tegema. Kõigepealt tehti majale remont, ehitati mansardkorrus, kuhu sai naistele väike ühiselamu ja Prassile endale tuba. Toodi sisse vesi, ehitati käimla… Inimesi käis esialgu vaid 3—4, hiljem neid lisandus. Kõrgpunktis, kümme aastat tagasi, oli töökojas üle 40 inimese. Tehti igasuguseid harju. Materjalid — klotsid, jõhv, harjased, traat — toodi Tartust. Alul tehti nö poolfabrikaate, hiljem, kui toodi harjalõikamismasin, tehti kõik kuni valmistoodanguni. Turg oli põhjatu — peamiselt Venemaal. Tööd jagus kõigile. Elati üpris lahedalt.

Tehti jõudumööda isetegevust, mängiti pilli, lauldi, oli oma rahvatantsurühm…

Mängiti kabet, malet, isegi

näitemängu tehti.

Kiidusõnu jagus siis, eriti aga nüüd takkajärele ikka Osvald Prassile, kes oli kõigi ettevõtmiste ja asjaajamiste hing ja millele see hing ka lõpuks ära kulus… Juba viis aastat teda enam pole.

Igatahes oli kümne aasta tagune juubel märksa rõõmsam kui tänane. Vähemalt puuetega inimeste elu oli siis lahedam kui praegu. Igapäevase leiva ja kehavarju mure igatahes nii suur polnud.

Ants Alpius: “Praegune aeg puuetega inimestest ei hooli, igaühe oma asi, kuidas saatuserataste vahelt välja tulla. Puuetega inimeste probleem on riigis üldine, tööhõive on langenud 3 —4 korda.

Kui veel kümmekond aastat tagasi said siin lõunapiirkonnas täisajaga tööd 200— 220 päris pimedat või vaegnägemisega inimest, siis täna vaevalt 100, ja mitte täis-, vaid poole tööajaga. Ei ole tööd, ei ole turgu . Šama lugu on ju kurtidega. Äraelamiseks on neil inimestel vaid toetus 600— 1000 krooni kuus. Kõik. Lõunapiirkonna kolmel tootmisjaoskonnal Võrus, Valgas, Viljandis ei jätku kuskil tööd.

Siin annab muidugi tunda ka sotsialismiajastu pärand — ühekülgne väljaõpe. Peale harjastoodete tegemise ei õpetatud pimedatele praktiliselt mitte mingeid muid oskusi.”

Võrus on lisandunud veel üks kurb probleem, mis tõotab lähitulevikus sellegi pimedate ühiskodu, kokkusaamispaiga ja töökoha likvideerida. Nimelt on välja ilmunud majakese Kanadas ja Austraalias elavad omanikud, kes tahavad maja tagasi saada. Võru Linnavalitsuse otsusega on seda juba 1993. aastast tehtudki, kuigi vanast majast on piltlikult järel vaid nööp, millele uus ülikond ette õmmeldud. Siin on kogu Võrumaa pimedate töö ja vaev.

Võru maakohtus seisab aga otsustamine teist aastat. Mida ja kuna otsustatakse, ei tea keegi. Aga uksed võivad lukus olla kasvõi hommepäev. Vaja oleks hädasti remonti teha, aga kes seda sellises ebamäärases olukorras teeks.

Pimedatel on vaid üks lootus ja ka palve, mis ajakirjanikul paluti välja öelda: on’s kuskil inimlikke inimesi või ettevõtteid, kes leiaksid ka mõnele vaegnägijale kuskil jõudumööda tööd? Andku siis endast julgelt märku.

Valgas on jaoskond jõudnud endale maja osta, Viljandis makstakse omanikule vaid sümboolset renti 100 kr kuus. Võrus pole praegu mingit väljapääsu näha.

Võru tootmispunkti juhataja on Guido Tarraste. Guido on

heliraamatute kirjastusfondi Helikiri juhatuse esimees. Aprillis täitus 10 aastat tegevuse algusest. Võru on see koht, kus pimedate jaoks loetakse audiokassettidele paremaid kirjandusteoseid, uudiseid, meelelahutust. Kassette levitatakse Tartu, Viljandi, Kuressaare, Tallinna raamatukogude kaudu üle Eesti. Kuulajaid on ka Soomes.

Tegeleb selle tööga põhiliselt Guido Tarraste koos oma priitahtlike abiliste Viive ja Aimar Parvega. See on suur, pimedate seas tohutu tänu osaliseks saanud töö. Tehniline varustus on praegu üpris algeline. Mis saab edasi?

Nii tekitas juubel rohkem murelikke küsimusi kui rõõmsaid uudiseid.

Mida tähendab aga pime

olla? Usun, et meist, nägijaist, ei suudaks keegi veerand tundigi suletud silmadega ringi liikuda, enda eest hoolitsemisest rääkimata! Aga terve e1u…?

15. oktoober on valge kepi päev. Ehk ootab siis ka Võrumaa vaegnägijaid mingi meeldiv üllatus. Ärgem olgem pimedate saatuse juhtimisel nii jalutud!

Siia lõppu paluti tingimata öelda tänusõnad neile, kes aitasid juubelilauda katta — ETK Võru Leib AS, Puuetega Inimeste Koda, OÜ Odapu. Aitali neile!

Ülo Tootsen

Pildil: (vasakult) GUIDO TARRASTE, EPITARi Võru tootmispunkti juhataja; ANTS ALPIUS, EPITARi direktor; NIKOLAI OFITSEROV, pensionär, kauaaegne direktor; ADO KALS, Eesti Pimedate Muuseumi juhataja; LEIN HINN, EPITARi tehniline juhataja.

KAIDO JAKOBI foto

Wõrumaa Teataja, nr. 31, 16 märts 1996

TÖÖLE HAKKAB PUUETEGA INIMESTE KODA

Võrus on mõned kuud tegutsenud Puuetega Inimeste Koda, mis hõlmab kõik sellealased organisatsioonid. Koja direktor on Hele Piller. Omavalitsuste Liidu juhatus oli nõus Võrumaa Haigla taotlusega lubada rentida Puuetega Inimeste Kojale kolm tuba endises sünnitusosakonnas Karja 17.

Wõrumaa Teataja, nr. 141, 5 detsember 1995

Võrumaa Puuetega Inimeste Koda palub abi!

Selle aasta 18. septembril loodi ka Võrumaal kõiki puuetega inimesi ühendavate liikumiste katusorganisatsioon — Puuetega Inimeste Koda, mille asutajaliikmeteks on Võru Invaühing, Liikumispuuetega Inimeste Ühing, Pimedate Abi Fond ja Diabeetikute Selts. Selle organisatsiooni tegevuse põhieesmärgiks on olla koostööorganiks eespool nimetatud ühenduste ning kõikvõimalike asutuste vahel, kaitsmaks puuetega inimeste huve. Põhikirja järgi on vastloodud organisatsioon võtnud endale ülesandeks osaleda vabariikliku koja ja maavalitsuse sotsiaal- ning tervishoiuosakonna kaudu vabariigi sotsiaalpoliitikas puuetega inimeste probleemide teadvustamisel ja lahenduste otsimisel. Veel tahetakse tõsta nende inimeste ühiskondlikku ja tööalast aktiivsust, luua võrdseid võimalusi hariduse, kutsehariduse, töökohtade ja eluaseme saamisel. Samuti on mõttes luua suhteid teiste maakondade ja ka välisriikide puuetega inimeste ühingutega kogemuste vahetamiseks. Võrumaa Puuetega Inimeste Koja tegevdirektoriks kaheks aastaks on valitud Hele Piller. Kuna tegemist on invaorganisatsiooniga, siis teadagi stardirahasid napib. Vana haigla hoonesse Karja tänavale antud ruumid on täiesti sisustamata. Siit Puuetega Inimeste Koja tegevdirektori Hele Pilleri abipalve maakonna asutustele, firmadele ja ka eraisikutele. Kui kellelgi on oma ruumide sisustuse uuendamise käigus jäänud või jäämas üle mõni mööbliese, mille võiks ära anda, siis palun võtke ühendust telefonil 41 075. Igasugune abi on teretulnud! Samal telefonil palub organisatsiooni tegevdirektor anda endast teada ka maakonnas tegutsevatel kõikvõimalikel puuetega inimeste ühendustel, et koos arutada, kuidas edasi minna.

Taimi Tiisler